näis vastu taeva sina sünk ja paljas,
Kuid pohlad olid samblas üsna vabalt
ja vesiroosid rabajärve peal.
Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult, ei või, ei või.
Ja haljas sammal sosistas, ei tohi.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest rabast tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja me ümber õhkas värske sambla lõhna
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?
et sellest rabast tagasi ei tulda...
*** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** *** ***
Aitähh Katre, ilusa õhtu eest!
1 kommentaar:
Raba oli tõesti imeline ja Tänu Katrele!
Postita kommentaar