Selle suve Riguldi

Juba mitu suve järgemööda viib tee ikka ja jälle Riguldisse, see on juba iga suve lahutamatuks osaks saanud. Esimeste aastatega võrreldes on muutunud see, et olen seda paika omamoodi armastama hakanud, kust ja kuidas ma selle tundmuseni jõudsin, seda täpselt ei teagi.

Selgi suvel sai ühel esmaspäeva hommikul kodust Riguldi poole starditud, kotis nõukaaegne universaalkogumik "Kodu ja perekond" ja meeles kõlkumas teadmine, et järgnev nädal möödub täis kohustusi ja vastutust . Lektüüri valikul sai otsustavaks mitte kummaline huvi või maitsemeel, vaid vajadus - esmakordselt tuli olla ka kokarollis. Mustikatordi ja wokiroa tegemise oskusest sellisel juhul enam ei piisa ja kümne aasta taguse laagrikoka praktika peale ei saanud enam ka kuigi kindel olla. Kuna mul ei olnud soovi kaasa võtta riiulitäit erinevaid kokaraamatuid, siis sel moel see mitmekülgsete tarkustega raamat mu pagasi sekka sattuski. Muideks... see osutus väga heaks raamatuks. Evelyn kindlasti laenutab seda veel minu käest, kui tikkimise isu peale tuleb :).

Pühapäeva öösel pihta hakanud kõrvavalu tundus küll kahtlane, kuid otsustasin seda eirata, ühelt poolt valuvaigisti abil ning teisalt usuga, et asi on pigem süütu kui tõsine. Hommikutaevas tõotas kõike muud kui päikest ja nii sai mitmed lemmikud ja vähem lemmikud bussi sokutatud ja teele asutud. Sõbralik sakslaste perekond osutus seekord tõesti sõbralikuks, sest teele lükatud kivid lükkasid nad tee äärde tagasi arvatavasti sama mõnuga, kui varem tee peale.
Esimene makaroniroog läks ikka suts aia taha nagu esimene põrsas ikka, aga tühi kõht on ju see kõige parem kokk, nii et ...
Evelyni soov minna ööbima tuppa, mis eelmisel aastal mulle külma higiga kaetud ööd kaasa tõid, sai siiski lõpuks ümber lükatud ja nii me valisime Siljaga juba eelmisel suvel läbiproovitud toa. Seekord lisaelemendina ka eestoas kitarri pinistav toanaaber.

Taaskordne öine kõrvavalu ei lasknud ennast hetkekski unustada, hommikune magamatuse ja valutunne panid mõtlema kas jätkata laagrisolekut või minna koju ravima. Viimast ei tahtnud kohe kuidagi. Valisin sõidu Haapsallu traumapunkti, Kristi ja Evelyn vapralt seda üritust toetamas, Kristi sohvri näol ja Evelyn meie rollid paariks tunniks üle võttes.

Järgnevad päevad tõid kaasa ...
pisut koledama ilma, põldmarjade usina korjamise ja küünte uskumatu määrdumise.
Ühe õhtu melanhoolse meeleolu, millele aitas suuresti kaasa pilvine taevas ja mitte kaduda tahtev kõrvavalu. Otsustavad ja kiired otsused, lootuses et need tulevikus vaid positiivseks osutuvad, sellest aga kunagi hiljem. Matk Roostale, Siimu ja Oliveri soov valgete vatitroppidega kõrvas, kaaskannatajad olla. Imemaitsvad supid ja kisellid ja mannavaht, ja põlmarja moos.
Silja ja Silvia ja Eve ootamine ja pidev levita olek.
Teadmise, et kui keegi ei tee, siis Evelyn alati teeb :), oh seda järjekindlust ja soovi maailma parandada, olen seda juba ammu kõrvalt imetlenud. Romantilised filmiõhtud Evelyni ja Kristiga ja Andrese toodud jäätised (need kaks tegevust küll teineteisest täiesti lahus :) ). Teadmise, et kõik on võimalik ja hakkama saamine sõltub vaid sinust enesest. Anne-Marie kallistused ja käredalt armas hääl, Kati ja Oliveri duo ja Viljari üllatusesinemine. Kiirelt möödunud nädal ja lõpule jõudnud kõrvavalu. Raili imeilusad ülesvõtted, mida loodetavasti saab varsti siin ka näha.