Vahel kohe kipub meel nii mustaks minema, et raske on leida sellele leevendust. Otsustasin eelmisel nädalal sellist meele mõrusust ühe totra ameerika komöödiaga magusamaks muuta. Sirvisin netis pakutavate filmide sisu kokkuvõtteid ja valisin ühe ameerikaliku jandiloo välja, ka kinokaaslase leidmine osutus sel korral imelihtsaks. Tore ju pärast arutada , mis meeldis, mis mitte.
Tühja sellest, et tunni ajaga oli mul filmi pealkiri juba meelest ununenud ja kassast "Troopilise kõu" asemel "Räpase kõu" seansile pileteid soovisin. Võibolla oli kassapidaja kehva kuulmisega või minumoodi lühikese mäluga, aga etteheitvaid pilke ma temalt ei saanudki.
Huvitaval kombel osutus film ka muus mõttes just mulle sobivaks, sest toimumispaik oli kaunis Vietnamis, kuigi filmi sisu pooltki nii kaunis ei olnud.
Filmi algus oli eeldatavalt totramast totter. Mõlgutasin juba mõtteid, et pole ju ka hullu, kui poole filmi pealt ära lähen. Mida aga edasi, seda lõbusam mul ja ka teistel kinokülastajatel hakkas. Ja mis on parim mure leevendus, kui ikka naer. Tegelikult oli ikka üks lõbus ja muretu film ja kui mul teinekordki tuju ära läheb, siis selle filmi ravis, ma enam ei kahtle. Pealegi oli filmis paar üllatusmomenti, näitlejate osas just. Kui uudishimu tekkis, siis peate ise filmi vaatama.
Üllatuseks, leidsin täna ka ühest ajalehest antud filmi kohta üsna positiivseid hinnanguid meie filmikriitikutelt. Ju siis ikka tasub vaadata.
Ehk nüüd Silvia ei pahanda ka, et siia midagi kirjutanud pole ;).
1 kommentaar:
Ma ei saa nüüd jah pahandada :)
Meil ka siin käib aegajalt tuur, et läheks kinno - ükskord õritasime, jäime pool tundi hiljaks ja siis enam seansile ei lastud :P
Postita kommentaar