Ühe rattamatka lugu..

Blogi viimasest sissekandest on juba päris pikk aeg möödas, seetõttu täiendan senist kehva olukorda oma väikese rattamatka elamustega. Pole ka miskit hullu, kui see kirjutis siin tähelepanuta jääb...


Minu rattamatk sai teoks tänu kahele inimesele, kellest kohe ka kuulete.









Teisipäeva lõunal sain Balti Jaamas kokku Kadri ja Kristiga, tublide rattakaaslastega, kelle vastupidavust ja positiivset meelt, juba eelmisel suvel testitud sai. Seekordne matkaplaan oli suunatud põhja ranniku kaunitele kohtadele ja et mitte ennast juba Tallinnast väljasõiduga ära kurnata, otsustasime ratta selga istuda alles Kehras. Tartusse suunduv rong koosnes vaid mõnest vagunist ning rattakohtadega vagun eksisteeris ainult rongi tagaosas. Paraku oli Tartusse suunduv rahvas väga rattalembeline, nii et kui meie seltskond kokku sai, oli vagun juba mitmekordselt ratastest pungil. Valisime järgmise vaguni, see tähendas muidugi piki vahekäiku rataste paigutamist ning üksteisest suht kaugel viibimist, aga pole hullu. Kadri pälvis vaguni vanema reisiseltskonna poolt heakskiitva naerupahvaku, kui ta graatsiliselt oma jala üle rattaraami sikutas. Sellest oli hiljemgi abi, nimelt püüdis eelpool nimetatutest pea igaüks Kadrit aidata, kui asutasime ennast peatuse lähenedes valmis seadma. Kes aitas ratast hoida, kes hoidis uksi lahti, kes üritas isegi seljakotti selga aidata. Vaatasin kogu seda pillerkaari Kadri ümber rahuloleva muigega, eks Kadri enda valmidus alati abi osutada, saab teinekord jälle kenasti tasutud. Nii peabki.

Kehra perroonil seistes lähenes meile kindlal sammul üks politseivormis naine. Me tõesti ei näinud välja nagu kahtlased isikud, tegemist oli hoopis Kadri kolleegi ja sõbranna Mallega. Pakkisime oma varustuse mustadesse kilekottidesse, sest taevalaotus oli rohkem kui positiivne, ja kinnitasime varustuse pakiraamidele. Eelnevalt sai küll kogu vihmakindel riietus selga aetud. Sel ajal kui Kadri ja Kristi mugisid dopinguks kaasa võetud maasikaid, seletas Malle millist teed pidi Kehrast välja suunduma peaksime, andis ka teada, millise tee ääres kuri koer elab, kes juba mitmeid inimesi hammustanud on. Malle soovitusel tegime reisiplaanis ka väikese muudatuse, kaardile märgitud rattatee asemel soovitas ta meil valida otsema ja muidugi mõista lühema tee. Turvaliselt Kehra politseiniku pilgu all teele saadetuna alustasime oma matka. Esimesed kilomeetrid olid lausa nauditavad, tundus, et sellel matkal kulgeb iga kilomeeter ilma suurema vaeva ja pingutuseta. Olin ma ju pisukese trenni ka ette teinud, spidomeeter tunnistas 1000 km läbimist sel hooajal.

Esimene sihtpunkt oli Kaberneeme. Vahepeal oli väikesest vihmasajust kasvanud aina suurem ja kaunid Kaberneeme rannad ei tundunud enam kuigi mõistliku väljavaatena. Varakevadel sai autoga Kaberneemes käidud ning nüüd seadsin ka rattamarsruudi meelde jäänud tee järgi, kaks vaprat reisikaaslast kannul sõtkumas. Hiljem küll selgus, et teelahkmel valisime nii 5-7 km pikema teeotsa. Nüüd jääb see ehk pikemaks ajaks meelde ning ka tulevikus autoga Kaberneeme sõites on suund selge. Kaberneemes asutasime ennast kohe sealsesse restorani, Kadri ja Kristi olid küll algul veidi kõhklevad, et see ju restoran, et kas me sobimegi sinna oma vihmast tilkuvate riietega. Sobisime küll, kõhud saime täis ja paari prominenti õnnestus ka näha. Vahepeal paistis juba taevaski selginevat, aga nii kui välja asutasime, hakkas uue hooga ja kohe päris hullusti vihma kallama. Nüüd tuli juba olla väga leidlik, et kuivaks jääda. Mina sikutasin omale jalga maalt kaasa haaratud kilepüksid, mille lõhkist taguotsa veel enne reisile minekut paikasin. Kadri ja Kristi võtsid appi eelmisel suvel juba läbikatsetatud kileseelikud, ehk siis suur kotipõhi katki teha ja selga ajada. Eelmisest aastast oli mul juba teada, et meesterattaga sõites pole seelikust just suurt abi, kuna pedaale vändates kisub põlved ikka paljaks. Kristi tegi omale veel väiksematest kilekottidest jalavarjud ka, mina lootsin oma vettpidavatele matkajalatsitele (mis paraku hiljem oma vettkatva pinna lubatavuse mõttetuks tegid, kuna vesi mööda kilepükse ühtlase joana hoopis saabaste sisse voolas). Jätkasime sõitu, vahepeal juba reisiplaanides muudatusi tehes, sest Valkla randa sisse põikamine tundus juba üsna ogara mõttena. Vahetpidamata kapuutsi kiivrile tõmmates meenus mulle Kadri jutt restoranis, kus ta kirjeldas Kabreneeme poole suundumise teekonda - väntad teadmata suunas, kõikjal valitseb vaid hallus ning kogu seda melanhooliat rõhutab veel aeg-ajalt kübaralt kukkuvad vihmatilgad, mis ennast tõeliselt narrina tundma panevad.

Lõpuks saab siiski iga asi otsa ja seekord oli selleks vihmasadu. Saime juba sõites pilgud tõsta ja imetleda eestimaa ilusat loodust ja nii kell üheksa õhtul jõudsime oma esimesse ööbimispaika Tsitre RMK telkimisalale. Nimetatud kohta viitav silt äratas küll meis kahtlusi, et kas tegemist ikka on RMK telkimisplatsiga. Õnneks oli. Kristi oli nördinud, et RMK oma siltidele eelmainitud lühendit lisada ei taha ja kuna eelmiselgi aastal Hiiumaal korralikku viita polnud, siis tõotas Kristi pühalikult, et järgmisel aastal sõidame iga viida puhul kohe uurima, kas koht on õige. Seekord me tõesti väga palju mööda ei sõitnud. Päevatee pikkuseks sai 62 km.

Loodetud rahust ja vaikusest mere ääres, võttis meid vastu hoopis suur telkidearmee ja venekeelne rõõmus jutuvada. Telkimisala on aga piisavalt suur, nii et jätkus meilegi oma platsike varjualuse ja lõkkekohaga. Toimekast Kadrist jätkus nii telgi püstitamisele, lõkke tegemisele, kui ka tema kotist ilmusid välja saapapaelad, millest saime oma märgade riiete tarvis kena pesunööri teha. Sättisime riided kuivama, sõime, nautisime lõkketuld ja suundusime magama.


Kolmapäev

Ärkasime kell 10.00. Kogu kuivav pesumajandus ja rattad olid omal kohal. See valmistas muidugi vaid head meelt. Pakkisime varustuse kokku, sõime ja asutasime teele.

Suundusime esmalt merd kaema ja vett katsuma, rand oli küll liivane, kuid merepõhi kivine ja vesi koletu külm.

Tänane plaan oli külastada Käsmut, võiks öelda, et ootasin selle paiga külastust sel matkal kõige enam. Esimene peatus oli siiski Kolga mõisa juures. Paraku ei saa mainimata jätta, et seekord ei olnud ka esimesed kilomeetrid mitte kuidagi nauditavad, jalad olid rasked ja mingi kummaline kurnatus valdas mind. Teel nägime ühte välismaist vanapaari, kes kaaskannatajatele rõõmsalt lehvitasid ning hiljem isegi suuna Kolga mõisa poole seadsid. Kolga mõis tõi Kadrile tõelise nostalgia kaasa ning imelistest vahtrasiirupiga pannkookidest, mis kohapeal kunagi pakutud olevat, saime me ikka ja jälle kuulda. Ostsime jäätist ja suundusime uudistama ühte mõisa lisahoonet, milles nüüdsel ajal postkontor asetseb. Kadri otsekohesus ehmatas esialgu tõsise postkontoriproua ära ning küsimusele "kuidas läheb?" vaid kohmetu vastus saabus. Kadri igatsus möödunu järele, tõi lõpuks kaasa soovi sõbranna Jannele, kes omal ajal sealsete pannkookidega samuti tutvust oli teinud, üks kohalik postkaart lähetada.

Kolgast suundusime Käsmu. Sõime ja mõnulesime sealses välikohvikus ning saime isegi ühe neljajalgse semu mõneks ajaks kaaslaseks. Üks vanapapi mõõtis pika pilguga meie mustadesse kilekottidesse mähitud kotte rataste pakiraamidel. Ei, me tõesti, ei vedanud nendes laipu kaasas. Kes teab mis mõtted aga papi peas valitsesid.

Käsmu rand on väga kivine, väga tuuline ja ka väga ilus. Minu kiviarmastusest tingituna on nüüd sealses rannas üks kivi vähem ja minu aknalaual jälle üks rohkem. Käsmust järgmisena ootas meid Võsu, sealses poes sai söögi- ja joogitagavara varutud, enne minekut veel randagi kiigatud ja Naiskodukaitse maja üle vaadatud.

Nüüd hakkasid piinarikkad kilomeetrid. Palmse mõisa jätsime oma marsruudist jooksvalt välja, aga Sagadi vaatasime üle. See koht tõi jällegi mulle nostalgia kaasa ning meenutasin paari aasta tagust imeilusat pulmapidu. Teel nägime üsna avariiohtlikku olukorda, kus kõrvalteelt peateele suunduv autojuht liiga julgelt oma auto võimeid usaldas. Selliseid olukordi juhtub päevas sadu, õnneks lõppes see õnnelikult. Meie teekonna äärde jäi ka Vihula mõis, mis osutus kenaks korda tehtud mõisakompleksiks ning mille ilu Kadri veel ka õhtul ja järgmisel päeval meenutas. Seejärel jätkus kuiv sõtkumine. Oleks tahtnud ükskõik kuhu siruli visata ja keelduda igasugusest edasi liikumisest, mis eeldab sadulas istumist ja jalgade liigutamist. Korra silkas isegi üks põdrapull metsavahel, aga teele õnneks ei kippunud. Lootsime ööbimispaiga leida Karepal, lähikonnas kahjuks ühtegi RMK telkimispaika ei asunud. Rutjal otsustasime küsida korruselamu aias viibivatelt inimestelt, et kas nad oskaksid soovitada meile mõnda telkimispaika. Külalislahke rahvas pakkus kohe oma õue, aga arvasime, et tahaks vast kuhugi mere äärde. Seepeale meenus toredale peremehele, et nii 1,5 km tagasi sõita, et seal on üks kena kohake. Tagasisõit tundus muidugi kogu sellele sõiduvalule mõeldes tõeline kuritegu. Perenaisele tuli ka pähe üks lähim koht, nii 300 m edasi keerata metsavahe teele ja sealt mere äärde. Tänasime ja suundusime edasi, abivalmis peremees hüppas ise ka rattaselga ja tuli teed näitama. Tema uljas tempo oli meile muidugi paras katsumus ja Kristi rääkis hiljem, et peas tiksus vaid mõte - "keera ära, keera ära". See muidugi oli aus mõte väsimusest tingituna loota juba teekonna lõppemist õigele teeotsale sisse sõitmisega. Enam kui 300m pärast jõudsime loodetud platsile. Koht oli ilus - männimets, meri täis loendamatu arv luiki (pole iialgi näinud nii palju luiki koos), liivane rand ja sellele lisanduv teadmine, et inimesi käib seal vähe. See eest pidi karu aeg ajalt vaatamas käima. Ehheee. Rutja huumor.

Teekonna pikkus 81 km.

Telk ülesse, õhtusöök ja õnnis puhkus.

Mõnus sabin hakkas keset ööd, selline uinutav ja rahustav, kuni saabus teadmine - vihma sajab. Ajataju polnud, tundus nagu kell oleks juba piisavalt palju, et päeva alata, aga vihma aina kallab ja kallab. Silme ette manas järjekordne märg teekond.



Neljapäev

Päev algas siiski vihma lõppemisega, telgist välja vaadates oli vihmapilv juba merelt edasi suundunud ja taevas vilksas siin-seal sinist taevast ning päikestki. Ilm aina paranes. Tegin kiire näkijooksu merre ja telki tagasi. Õnneks ajastasin õigesti, nii pool tunnikest hiljem möödus meie telgi juurest mööda mereäärt kümmekond seljakotiga matkajat.

Sõime, pakkisime varustuse ja uus rattasõitu täis päev võis alata. Hüppasin ratta selga ja miskit tundus valesti, tulin maha ja mis ma näen - tagumine kumm velje küljest juba täiesti lahti. Asju pakkides ei saanud midagi aru. Õnneks olin seekord varu sisekummi kaasa võtnud. Paraku ilma ratta eemaldamiseks vajalike võtmeteta. Kristi suundus külla tarvilikke töövahendeid küsima. Meie Kadriga jõllitasime ratast ja ei osanud midagi targemat teha. Kadri küll lohutas, et ega keegi ju surnud pole, tee rõõmsam nägu, aga hullem oli ju ees - puudus igasugune oskus vana sisekumm uuega asendada.

Kristi oli sama toreda naise käest , kellega juba eile jutule saime, vajalikud tööriistad saanud. Mehi kahjuks kodus polnud. Aga no mis see üks rattakumm ikka vahetada on. Kurb tõdeda, aga meie mõistus sai otsa ja Kristi helistas isale, kellelt segased juhtnöörid sai, mida teha tuleks. Tegelikult oli õpetus väga hea ja ühisel punnitamisel sai rattale uus sisekumm ja väliskumm ka kenasti paika. Pumpamisega nägime tõsist vaeva, läks aega enne kui pumpa õigesti kasutada oskasime ja siis ei tahtnud kumm kuidagi täis minna. Kartsime juba, et ka uus kumm on kogemata purunenud. Saime nii palju ikka kummi õhku sisse, et saime sõita tööriistu ära viima, ratas tegi kummalist kolinat, seda põhjustas liiga raami äärde jäänud ratas, nii et kummi äär igal keerlemisel vastu raami läks. Maja meespere oli ka kodus ja saime ratta õigesti paika, õpetussõnad ka veel kaasa ja vajaliku rõhu, ootasime pisut ja kui tundus, et kumm ikka peab, siis alustasime sõitu. Tegime oma matkaplaanides kohe suure muudatuse. Meie lõppsihtpunkt pidi olema Lüganuse ja reede hommikul pidime Püssis rongi peale minema. See aga eeldas nii 65-70 km sõitu, aga väike hirm oli ikka ratta korrasolu pärast ja nii saime Rutja sõbralikult meesperelt soovituse sõita Rakverre, mis olevat nii 30 km kaugusel. Mõte tundus hea, sellele lisandus küll öömaja mure.

Esimesed 20 km olid ikka uskumatult rasked, seadsime kohe sihi, et enne Haljalat suurt puhkust ei tee. Tuul oli kohati nii vastu, et rattasõit tundus tühi tampimine, hüppasin paaril korral ratta seljast maha ja kõndisin ratas käe kõrval, tundus mõtekam. Tee kulges enamasti üles mäge ja mööda tühja lagendikku, kus tuulekaitset loota polnud. Päevatee pikkus oli õnneks plaanitult lühike ja see ehk innustas, lõpuks saabus Haljala. Tegime kohe pika söögipausi kohalikus Foori söögikohas, täitsime poes söögivarusid ja suundusime 11km kaugusesse Rakverre. Kummalisel kommel läks see teekond minu jaoks küll ruttu, ei saanudki aru, kui oli jäänud vaid 3 km ja siis juba linn paistiski, vastutuul küll püsis, aga sai ka see trotsitud.


Naiskodukaitsjate sekka kuuluvatele Kadrile ja Kristile tekkis mõte paluda luba Rakvere Viru Maleva Kodukaitse maja hoovil ööbimiseks telk üles lüüa. Läks veel paremini - saime lausa omale ühe toa, mis küll muidu õpperuumina kasutusel, kuid mis võimaldas meil maha magamisasemed tekitada, võimaldas veel õhtust teleka vaatamist ja omatte WC-d. Tõeline luksus. Lisaks saime varustuse muretuslt majja jätta ja ise minna linna peale hulkuma. Läksime uurima, kus sealse linna raudteejaam asub. Ühe poe turvanaine ja koristaja seletasid kordamööda ja teineteise juttu veidi kahtluse alla pannes raudteejaama asukohta, mis ühe sõnul pidi väga lihtsalt leitav olema ja teise sõnul raske seletada. Igal juhul näpunäited kõrva taha pannes leidsime selle siiski kergesti. Rong väljub hommikul kell 8.15. Palju sobilikum kui Püssist väljuv 7.30.


Käisime kakaod joomas, meenutasime eelmise aasta võimekust ja kilometraaži ja tundsime ennast suurepäraselt. Soe kakao kõhus, viisime rattad ööbimipaika ja läksime meie ööbimispaiga vastas asuvat Rakvere linnust vaatama. Jah, meil oli nii super ööbimiskoht.



Sõime veel õhtusöögi, vaatasime telekat ja magama.



Matk lõppes reedel kell 10.02 rongiga Balti Jaama jõudes. Matka kogupikkus jäi küll alla 200 km ja plaanis sai palju muudatusi tehtud, kuid meie eesmärk oli pigem olla teel ja nautida seda võimetekohaselt. Mitte aga pidada oluliseks võimalikult palju sihtpunkte ja koguda suurt kilometraaži. Muidugi tekkis piinlikkushetk, kui seda kõike siin kirja pannes uudistest kuulsin kolmest saaremaa mehest kes tõukeratastel üle 3000 km läbisid. Me siis kandideerima lühima maa läbimisele hoopis.