ja minu lugu ka

Lugu sellest, mil viisil me minu lapsepõlves ehk siis 20 aastat tagasi nii öelda „MSNis chattisime“.
Elasin kuskil maakohas täiesti tüüpilises kolhoosi kahekorruselises rõduteta majas. Igasse trepikotta jagus omavanuseid ja tüüpprojektile kohaselt avanesid lastetoa aknad samale poole maja. Kõigil olid korterites olemas kettaga telefonid, aga hoopiski põnevam oli omavahelisi asju ajada oma liine pidi. Mäletan, et minu aknast läks läbi kolm põhiliini ja kui miskit vaja, siis sain klassivenna liine kasutades suhelda ka paari teise tüübiga. Ühesõnaga olime me ilmselt terve päeva praeguses mõistes „buutimisega“mässanud erivärvilisi heinapallinööre ühe „kasutaja“ aknast teise vedades ja nõnda oma võrku käima tõmmates . Sõna otseses mõttes tõmmates, sest sõnumid liikusid plastikust karpides, mida sai nööre pidi sikutades ühest aknast teise edastada. Lähiliinidel oli kirja peatse saabumise märgiks kolm koputust seinale, kaugemate kontaktide jaoks, pidi ootama, et keegi „online“ tuleks ja siis järgmiste „kasutaja“ seinale koputaks. Märguandeks kasutasime ka nööri otsa aetud puutoikaid, mis sõnumisaaja aknaklaasi kriipisid, aga seinale kolkimine oli efektiivsem. Andmete kadu polnud kuigi suur, sest kui sõnum karbi seest alla juhtus kukkuma, sai selle kenasti muru pealt kätte, halvim kui see mõne mitteasjaosalise aknalauale maandus. Muidugi selliste kiirusteni, mis ühe sõnumi saatmiseks praegu kulub, toonane postitus ei küündinud ja oluliselt kauem läks siis, kui ebasõbralikust seinakrohvist või aknaplekist tingituna mõni liin katki rebenes.
Talvel, mäletan, sai sarnaselt sõnumite edastamisele, köögi aknast ahjusooje pirukaid „down ja up laaditud“ majatagusesse lumelinna – ikka nii, et nööripidi täiskorv alla ja tühi üles tagasi 