Elu on vahel ikka äärmiselt kummaline. Ebameeldivaid asju juhtub ikka aeg-ajalt, kuid siiski olukordades, kus abikäsi võtta. Olen sel suvel ikka meeletult oma rattaga ringi sõitnud, seda ka parajates kolgastes ja lausa ööpimedas ning kus inimabile lootmine ikka paljude kilomeetrite kaugusel. Ilma igasuguse ratta paranduskomlektita ja ikka õnn saatmas.
Ei tea kas õnn või õnnetus, aga minu truu kaherattalise tagumine rehv sõitis täna, minu kaasabil muidugi, läbi klaasikillu hunniku ja toss ta oligi. Õnnetus, et ta mul sedaviisi katki läks, aga õnn, et olin teel inimeste juurde, kes mind alati aitamas on, ja nii ma oma rattasõidu autoga tagasi sõites lõpetasingi. Õnnetumal juhul oleksin pidanud lihtsalt 9 km ratas käekõrval tagasi jalutama.
Samasuguseid näiteid on teisigi veel.
Miks ma seda kirjutan? Tahan lihtsalt olla ülitänulik nende õnnelike ebaõnnede üle :).