Minu lapsepõlve lugu :)

Mäletan üht suvepäeva, kus me õega kahekesi koju olime jäetud, aasta võis siis olla 1981-1982. Minu vanus võis siis olla 5-6, õel vanust kaks aastat enam. Olime üldiselt sellised kuulekad lapsed, koduseinte vahel küll vähem kuulekad. Igal juhul olime me piisavalt vanad ja iseseisvad, et meid sai juba mõneks ajaks koju omapäi jätta, hulle rumalusi me välja ei mõelnud ja mõnda aega suutsime ilma riiu ja kaklemiseta ka hakkama saada.
Mäletan, et mängisime parajasti esimesel korrusel nukkudega, kui kõlas uksekell. Kuulekate lastena läksime me ukse juurde ja küsisime nagu kästud, et kes seal ukse taga ka on. Ukse tagant tuli aga koledal häälel õudust tekitav vastus: "röövlid!".
Mäletan seda paanilist hirmu, mis hetkega tekkis. Värisevate kätega suutis mu õde uksele keti ette panna ja siis tormasime me välgukiirusel ülemisele korrusele, kus lootsime oma voodite all kõikvõimalike koledate sissetungijate eest varju leida. Minu madal voodi ei võimaldanud selle alla pugeda, mistõttu ma suures hirmus õde paluma hakkasin, et ta mind oma voodi alla lubaks. Õel oli sel hetkel aga kallis vaid enda elu. Kõigele sellele õudusele lisaks kostus alumiselt korruselt ka ukse muukimise helisid, tundus et meie lõpp on peagi käes.
Kohe oligi kosta ukse avanemise häält, aga kuna kett ukse täielikku avamist takistas, siis koleda röövlijõugu sisenemist sellele ei järgnenud. "Röövli" suust hakkas hoopis kostma meie nimede hüüdmist. Lõpuks hüüti juba pahandaval toonil, et jätke pull ja tehke uks lahti. Ma ei mäletagi, mil moel, aga lõpuks saime me aru, et see kurjakuulutav "röövel" ei olnud keegi muu, kui vanaonu poeg, kes sel ajal Tallinnas meie juures pesitses.
Kahekümnendates aastates sugulane oli kindel, et saab meie arvelt kenasti nalja heita, aga tal polnud ettekujutlustki, et plaanitud nali väikeste sugulaste arvelt nii suureks võib paisuda ja et ta hoopis ise ennast täbarasse olukorda paneb. Ma ei mäletagi kuidas me üksteisele pärast silma vaatasime ja kuidas ma andestasin oma õele selle isekuse, mis mulle sel ähvardaval ja hirmutaval olukorral osaliseks sai. Ei tea mis oleks veel saanud siis, kui meil sel ajal kodus telefon oleks olnud, ju siis oleks olnud abijõudki välja kutsutud.