Naljakaid pilvi võib näha tihti. Mõnikord on nad nii kummalised, et raske on neid pilvedeks pidadagi. Nende tekkeks on tarvis mitme asjaolu kokkulangemist.Esimene tingimus on vertikaalsed tõusvad õhuvoolud.
Teiseks peab tuule suund ja kiirus erinema kihiti nii vertikaalsuunas kui ka ühel tasapinnal. Kolmandaks on vaja inversiooni- ja isotermiakihti.
Vahel aga moonutab perspektiiv ka kõige tavalisemaid pilvi nii, et need paistavad veidratena.
Inversioonikiht tähendab seda, et seal vertikaalsuunas õhutemperatuur tõuseb, vastupidiselt tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur ülevalpool langeb. Isotermiakihti iseloomustab aga õhutemperatuuri muutumatus vertikaalsuunas. Mõlemad kihid takistavad pilvede arengut kõrgusse ja sunnivad neid laiali valguma.
Tõusvad õhuvoolud on kõige intensiivsemad enne lõunat, kui päike soojendab kõige tugevamini. Nende tagajärjel moodustuvad võimsad rünkpilved (Cumulus congestus), mis sageli meenutavad torne ja kuhilaid. Väga tugeva soojenemise puhul arenevad lõpuks välja rünksajupilved (Cumulonimbus). Nende tipus võib ilmuda nn. alasi. See koosneb jääkristallidest ja meenutab kuju poolest tõepoolest sepaalasit, mõnikord ka lehvikut. Pärast rünksajupilve lagunemist võib alasi alles jääda. Alasit moodustavaid kiudpilvi mõjutab tuul ja nad liiguvad edasi tuule suunas. Kui tuule kiirus mingil tasapinnal on ebaühtlane, siis võib osa pilve kanduda ettepoole, servad aga jäävad maha. Nii tekivadki "linnud". Õhtul, pärast päikese loojumist muutuvad ka kiudpilved tumedaks ning siis näivad "linnud" mustadena ja ähvardavatena. Alasi kiudpilvedest võivad moodustuda "kukeseened", "liiliaõied" ja muud kujundid.
Kui tuule kiirus on üleval tunduvalt suurem kui pilvede alumise piiri kõrgusel, siis võivad pilvede tipud diagonaalis ettepoole liikuda. Nii tekivad keerulised kujundid, mis meenutavad loomi, linde või laevu.
Inversioonikiht tähendab seda, et seal vertikaalsuunas õhutemperatuur tõuseb, vastupidiselt tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur ülevalpool langeb. Isotermiakihti iseloomustab aga õhutemperatuuri muutumatus vertikaalsuunas. Mõlemad kihid takistavad pilvede arengut kõrgusse ja sunnivad neid laiali valguma.
Tõusvad õhuvoolud on kõige intensiivsemad enne lõunat, kui päike soojendab kõige tugevamini. Nende tagajärjel moodustuvad võimsad rünkpilved (Cumulus congestus), mis sageli meenutavad torne ja kuhilaid. Väga tugeva soojenemise puhul arenevad lõpuks välja rünksajupilved (Cumulonimbus). Nende tipus võib ilmuda nn. alasi. See koosneb jääkristallidest ja meenutab kuju poolest tõepoolest sepaalasit, mõnikord ka lehvikut. Pärast rünksajupilve lagunemist võib alasi alles jääda. Alasit moodustavaid kiudpilvi mõjutab tuul ja nad liiguvad edasi tuule suunas. Kui tuule kiirus mingil tasapinnal on ebaühtlane, siis võib osa pilve kanduda ettepoole, servad aga jäävad maha. Nii tekivadki "linnud". Õhtul, pärast päikese loojumist muutuvad ka kiudpilved tumedaks ning siis näivad "linnud" mustadena ja ähvardavatena. Alasi kiudpilvedest võivad moodustuda "kukeseened", "liiliaõied" ja muud kujundid.
Kui tuule kiirus on üleval tunduvalt suurem kui pilvede alumise piiri kõrgusel, siis võivad pilvede tipud diagonaalis ettepoole liikuda. Nii tekivad keerulised kujundid, mis meenutavad loomi, linde või laevu.
Kui kõrgemates õhukihtides on olemas inversiooni- või isotermiakihid, siis takistavad nad pilvede kasvu vertikaalsuunas ja pilved hakkavad laiali valguma. Kui aga need takistavad kihid ei ole kuigi paksud, võivad tõusvad õhuvoolud neist läbi lüüa ja pilvede tipud hakkavad uuesti kõrgusse kasvama. Vahel tekivad samasugustes tingimustes pilved, mis meenutavad aatomiplahvatuste puhul tekkivaid seenetaolisi pilvi.Mõnikord võivad pilved näida imelikud perspektiivi tõttu. Kõige tavalisem on nn. taevatrepp: pilved nagu madalduksid astmetena horisondi suunas.
(M. Kivisaar)
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
