neljapäev, 31. detsember 2009
teisipäev, 29. detsember 2009
Aeg, millest tuleks rohkem mõelda ja rääkida
Sorisin siin oma mälestustes ja nii meenus nii mõnigi oluline või tähenduslik seik.
Koht, kus mu lapsepõlv möödus kutsuti Moonakülaks ja see on Rakvere üks linnaosa. Elasime vaikses piirkonnas, kus pea igas teises hoovis oli koer. Ja kahetsusväärselt elas pea igas majas mõni poiss ja mõnes isegi rohkem. Tüdrukuid oli vähe. Nii ei olnud mul eriti mängukaaslasi võtta. 3 aastat vanem vend ei tahtnud minuga mängida ja noorema õe sain alles siis kui olin 7 aastane. Kuna vend on vanem ja loomulikult enda arvates targem ja tema teadis alati, mida tema teha tohib ja mida mitte. Mina sõnakuulelik laps, aga teadsin, et paljusid asju ikka ei või.
Juhtuski nii, et kui mina olin 14-15 ja vend juba 17-18 jäime ühel nädalavahetusel üksi koju, vanemad sõitsid õega Võrru. Loomulikult kasutas vend juhust ja kutsus kõik sõbrad enda juurde, et rahulikus meeleolus Metallica muusika saatel pidu pidada. Sõbrad sõelusid aina teiselt korruselt esimesele wc-sse ja tagasi. Ma ei saanud aru, et miks nad seda teevad. Hiljem selgus, et nad seal mingit "peeti" joovad ja sellepärast. Ühel toredal sõbral väljus olukord kontrolli alt ja oksendas aknast alla, varikatuse peale. Aga pidu jätkus. Mina loomulikult närveldasis, sest ma olen ju tubli ja kohusetundlik tüdruk. Hommikul oli olukord päris halb. Vend täitsa hullus seisus ja vanemad jõuavad ju ei tea mis kell. Sest mobiile ei olnud, et küsida täpselt, mis kell nad saabuvad. Mina kui ettevõtlik tüdruk, hakkasin sauna kütma, et vend ja mõned sõbrad kaubanduslikumaks turgutada. Meie isa õde, kes on meie naaber, kuulis ja osaliselt nägi ka - no mis toimub!?. Alguses ta ütles mulle küll, et emale ei maksaks sellest rääkida, kuid ma olen surmkindel, et ta seda siiski kunagi hiljem tegi.
Kuid lõpuks sai vend ikka eluvaimu sisse ja toad koristatud ja tuulutataud.
Aga miks ta tähendusväärne on. Sellepärast, et sellest ajast sain teadlikuks, et meestega on alati mingi jama, ning sina pead asju korda seadma ja koristama. Ja nii ongi.
Koht, kus mu lapsepõlv möödus kutsuti Moonakülaks ja see on Rakvere üks linnaosa. Elasime vaikses piirkonnas, kus pea igas teises hoovis oli koer. Ja kahetsusväärselt elas pea igas majas mõni poiss ja mõnes isegi rohkem. Tüdrukuid oli vähe. Nii ei olnud mul eriti mängukaaslasi võtta. 3 aastat vanem vend ei tahtnud minuga mängida ja noorema õe sain alles siis kui olin 7 aastane. Kuna vend on vanem ja loomulikult enda arvates targem ja tema teadis alati, mida tema teha tohib ja mida mitte. Mina sõnakuulelik laps, aga teadsin, et paljusid asju ikka ei või.
Juhtuski nii, et kui mina olin 14-15 ja vend juba 17-18 jäime ühel nädalavahetusel üksi koju, vanemad sõitsid õega Võrru. Loomulikult kasutas vend juhust ja kutsus kõik sõbrad enda juurde, et rahulikus meeleolus Metallica muusika saatel pidu pidada. Sõbrad sõelusid aina teiselt korruselt esimesele wc-sse ja tagasi. Ma ei saanud aru, et miks nad seda teevad. Hiljem selgus, et nad seal mingit "peeti" joovad ja sellepärast. Ühel toredal sõbral väljus olukord kontrolli alt ja oksendas aknast alla, varikatuse peale. Aga pidu jätkus. Mina loomulikult närveldasis, sest ma olen ju tubli ja kohusetundlik tüdruk. Hommikul oli olukord päris halb. Vend täitsa hullus seisus ja vanemad jõuavad ju ei tea mis kell. Sest mobiile ei olnud, et küsida täpselt, mis kell nad saabuvad. Mina kui ettevõtlik tüdruk, hakkasin sauna kütma, et vend ja mõned sõbrad kaubanduslikumaks turgutada. Meie isa õde, kes on meie naaber, kuulis ja osaliselt nägi ka - no mis toimub!?. Alguses ta ütles mulle küll, et emale ei maksaks sellest rääkida, kuid ma olen surmkindel, et ta seda siiski kunagi hiljem tegi.
Kuid lõpuks sai vend ikka eluvaimu sisse ja toad koristatud ja tuulutataud.
Aga miks ta tähendusväärne on. Sellepärast, et sellest ajast sain teadlikuks, et meestega on alati mingi jama, ning sina pead asju korda seadma ja koristama. Ja nii ongi.
esmaspäev, 28. detsember 2009
ja minu lugu ka
Lugu sellest, mil viisil me minu lapsepõlves ehk siis 20 aastat tagasi nii öelda „MSNis chattisime“.
Elasin kuskil maakohas täiesti tüüpilises kolhoosi kahekorruselises rõduteta majas. Igasse trepikotta jagus omavanuseid ja tüüpprojektile kohaselt avanesid lastetoa aknad samale poole maja. Kõigil olid korterites olemas kettaga telefonid, aga hoopiski põnevam oli omavahelisi asju ajada oma liine pidi. Mäletan, et minu aknast läks läbi kolm põhiliini ja kui miskit vaja, siis sain klassivenna liine kasutades suhelda ka paari teise tüübiga. Ühesõnaga olime me ilmselt terve päeva praeguses mõistes „buutimisega“mässanud erivärvilisi heinapallinööre ühe „kasutaja“ aknast teise vedades ja nõnda oma võrku käima tõmmates . Sõna otseses mõttes tõmmates, sest sõnumid liikusid plastikust karpides, mida sai nööre pidi sikutades ühest aknast teise edastada. Lähiliinidel oli kirja peatse saabumise märgiks kolm koputust seinale, kaugemate kontaktide jaoks, pidi ootama, et keegi „online“ tuleks ja siis järgmiste „kasutaja“ seinale koputaks. Märguandeks kasutasime ka nööri otsa aetud puutoikaid, mis sõnumisaaja aknaklaasi kriipisid, aga seinale kolkimine oli efektiivsem. Andmete kadu polnud kuigi suur, sest kui sõnum karbi seest alla juhtus kukkuma, sai selle kenasti muru pealt kätte, halvim kui see mõne mitteasjaosalise aknalauale maandus. Muidugi selliste kiirusteni, mis ühe sõnumi saatmiseks praegu kulub, toonane postitus ei küündinud ja oluliselt kauem läks siis, kui ebasõbralikust seinakrohvist või aknaplekist tingituna mõni liin katki rebenes.
Talvel, mäletan, sai sarnaselt sõnumite edastamisele, köögi aknast ahjusooje pirukaid „down ja up laaditud“ majatagusesse lumelinna – ikka nii, et nööripidi täiskorv alla ja tühi üles tagasi
Elasin kuskil maakohas täiesti tüüpilises kolhoosi kahekorruselises rõduteta majas. Igasse trepikotta jagus omavanuseid ja tüüpprojektile kohaselt avanesid lastetoa aknad samale poole maja. Kõigil olid korterites olemas kettaga telefonid, aga hoopiski põnevam oli omavahelisi asju ajada oma liine pidi. Mäletan, et minu aknast läks läbi kolm põhiliini ja kui miskit vaja, siis sain klassivenna liine kasutades suhelda ka paari teise tüübiga. Ühesõnaga olime me ilmselt terve päeva praeguses mõistes „buutimisega“mässanud erivärvilisi heinapallinööre ühe „kasutaja“ aknast teise vedades ja nõnda oma võrku käima tõmmates . Sõna otseses mõttes tõmmates, sest sõnumid liikusid plastikust karpides, mida sai nööre pidi sikutades ühest aknast teise edastada. Lähiliinidel oli kirja peatse saabumise märgiks kolm koputust seinale, kaugemate kontaktide jaoks, pidi ootama, et keegi „online“ tuleks ja siis järgmiste „kasutaja“ seinale koputaks. Märguandeks kasutasime ka nööri otsa aetud puutoikaid, mis sõnumisaaja aknaklaasi kriipisid, aga seinale kolkimine oli efektiivsem. Andmete kadu polnud kuigi suur, sest kui sõnum karbi seest alla juhtus kukkuma, sai selle kenasti muru pealt kätte, halvim kui see mõne mitteasjaosalise aknalauale maandus. Muidugi selliste kiirusteni, mis ühe sõnumi saatmiseks praegu kulub, toonane postitus ei küündinud ja oluliselt kauem läks siis, kui ebasõbralikust seinakrohvist või aknaplekist tingituna mõni liin katki rebenes.
Talvel, mäletan, sai sarnaselt sõnumite edastamisele, köögi aknast ahjusooje pirukaid „down ja up laaditud“ majatagusesse lumelinna – ikka nii, et nööripidi täiskorv alla ja tühi üles tagasi
pühapäev, 27. detsember 2009
Minu lapsepõlve lugu :)
Mäletan üht suvepäeva, kus me õega kahekesi koju olime jäetud, aasta võis siis olla 1981-1982. Minu vanus võis siis olla 5-6, õel vanust kaks aastat enam. Olime üldiselt sellised kuulekad lapsed, koduseinte vahel küll vähem kuulekad. Igal juhul olime me piisavalt vanad ja iseseisvad, et meid sai juba mõneks ajaks koju omapäi jätta, hulle rumalusi me välja ei mõelnud ja mõnda aega suutsime ilma riiu ja kaklemiseta ka hakkama saada.
Mäletan, et mängisime parajasti esimesel korrusel nukkudega, kui kõlas uksekell. Kuulekate lastena läksime me ukse juurde ja küsisime nagu kästud, et kes seal ukse taga ka on. Ukse tagant tuli aga koledal häälel õudust tekitav vastus: "röövlid!".
Mäletan seda paanilist hirmu, mis hetkega tekkis. Värisevate kätega suutis mu õde uksele keti ette panna ja siis tormasime me välgukiirusel ülemisele korrusele, kus lootsime oma voodite all kõikvõimalike koledate sissetungijate eest varju leida. Minu madal voodi ei võimaldanud selle alla pugeda, mistõttu ma suures hirmus õde paluma hakkasin, et ta mind oma voodi alla lubaks. Õel oli sel hetkel aga kallis vaid enda elu. Kõigele sellele õudusele lisaks kostus alumiselt korruselt ka ukse muukimise helisid, tundus et meie lõpp on peagi käes.
Kohe oligi kosta ukse avanemise häält, aga kuna kett ukse täielikku avamist takistas, siis koleda röövlijõugu sisenemist sellele ei järgnenud. "Röövli" suust hakkas hoopis kostma meie nimede hüüdmist. Lõpuks hüüti juba pahandaval toonil, et jätke pull ja tehke uks lahti. Ma ei mäletagi, mil moel, aga lõpuks saime me aru, et see kurjakuulutav "röövel" ei olnud keegi muu, kui vanaonu poeg, kes sel ajal Tallinnas meie juures pesitses.
Kahekümnendates aastates sugulane oli kindel, et saab meie arvelt kenasti nalja heita, aga tal polnud ettekujutlustki, et plaanitud nali väikeste sugulaste arvelt nii suureks võib paisuda ja et ta hoopis ise ennast täbarasse olukorda paneb. Ma ei mäletagi kuidas me üksteisele pärast silma vaatasime ja kuidas ma andestasin oma õele selle isekuse, mis mulle sel ähvardaval ja hirmutaval olukorral osaliseks sai. Ei tea mis oleks veel saanud siis, kui meil sel ajal kodus telefon oleks olnud, ju siis oleks olnud abijõudki välja kutsutud.
Mäletan, et mängisime parajasti esimesel korrusel nukkudega, kui kõlas uksekell. Kuulekate lastena läksime me ukse juurde ja küsisime nagu kästud, et kes seal ukse taga ka on. Ukse tagant tuli aga koledal häälel õudust tekitav vastus: "röövlid!".
Mäletan seda paanilist hirmu, mis hetkega tekkis. Värisevate kätega suutis mu õde uksele keti ette panna ja siis tormasime me välgukiirusel ülemisele korrusele, kus lootsime oma voodite all kõikvõimalike koledate sissetungijate eest varju leida. Minu madal voodi ei võimaldanud selle alla pugeda, mistõttu ma suures hirmus õde paluma hakkasin, et ta mind oma voodi alla lubaks. Õel oli sel hetkel aga kallis vaid enda elu. Kõigele sellele õudusele lisaks kostus alumiselt korruselt ka ukse muukimise helisid, tundus et meie lõpp on peagi käes.
Kohe oligi kosta ukse avanemise häält, aga kuna kett ukse täielikku avamist takistas, siis koleda röövlijõugu sisenemist sellele ei järgnenud. "Röövli" suust hakkas hoopis kostma meie nimede hüüdmist. Lõpuks hüüti juba pahandaval toonil, et jätke pull ja tehke uks lahti. Ma ei mäletagi, mil moel, aga lõpuks saime me aru, et see kurjakuulutav "röövel" ei olnud keegi muu, kui vanaonu poeg, kes sel ajal Tallinnas meie juures pesitses.
Kahekümnendates aastates sugulane oli kindel, et saab meie arvelt kenasti nalja heita, aga tal polnud ettekujutlustki, et plaanitud nali väikeste sugulaste arvelt nii suureks võib paisuda ja et ta hoopis ise ennast täbarasse olukorda paneb. Ma ei mäletagi kuidas me üksteisele pärast silma vaatasime ja kuidas ma andestasin oma õele selle isekuse, mis mulle sel ähvardaval ja hirmutaval olukorral osaliseks sai. Ei tea mis oleks veel saanud siis, kui meil sel ajal kodus telefon oleks olnud, ju siis oleks olnud abijõudki välja kutsutud.
teisipäev, 22. detsember 2009
Supinahk ja sukapüksid
Ajakiri Marie Claire kutsub oma koduleheküljel koos kirjastusega 30pluss üles meenutama lapsepõlvelugusid. Saada lugu oma lapsepõlvest, kas natuke veider või hoopis naljakas või lihtsalt midagi, mis on hästi meelde jäänud ja mingil põhjusel Sulle oluline. Parimad kirjutajad saavad kingituseks raamatu „Supinahk ja sukapüksid“.
teisipäev, 15. detsember 2009
Piparkoogimaania 2009
Lühike teade! See aasta osaleb ka meie kool piparkoogimaanias. Seal on juba palju meie töid. Kuid praegu promon ma mu enda klassi tööd, millele võiksite hääle anda- See on aadressil http://nagi.ee/contest/47/picture/16614/75
Nägude,ilmete, maskide maailm...
laupäev, 12. detsember 2009
VALGED LINNAD
Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori tänavused jõulukontserdid kannavad nime "Valged linnad" ning need toimuvad traditsiooniliselt Tallinnas Kaarli kirikus - reedel, 18. ja laupäeval, 19. detsembril kell 18:00.Jõulukontsert on Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori pikima traditsiooniga pidulik kontsert, kus meeskoori esituses kõlavad traditsioonilised ja kaasaegsed jõululaulud.Tule ja saa osa selle talve parimast kontserdist! Pileteid saab Piletilevist normaalhinnaga 120 krooni, sooduspilet hinnaga 90 krooni kehtib lapsele alates 7 a., õpilasele, üliõpilasele, pensionärile, invaliidile ja invaliidi saatjale koos soodustust tõendava dokumendiga (nõutav kohapeal). Kuni 6aastased pääsevad kontserdile tasuta - kui laps istub piletiga saatja süles. Tund enne kontserti müüakse pileteid ka kohapeal, kuid siis juba hinnaga 125 ja 100 krooni.
esmaspäev, 7. detsember 2009
Kontsert...
Kolmapäeval, 16. detsembril algusega kell 18.00 on
Estonia Kontserdisaalis Tallinna Reaalkooli talvekontsert
„Jõua meile, jõulukene…”.
Kauneid jõululaule esitavad laulukonkurssidel pärjatud Reaali laululapsed – solistid, ansamblid, koorid ja õpilasorkester Reaalmažoor.
Oleme koos – rõõmuks oma lastele ja nemad meile.
Pileteid saab osta Piletilevust.
Pilet õpilastele (nii omadele kui võõrastele) ja
Pilet õpilastele (nii omadele kui võõrastele) ja
pensionäridele – 50 krooni, täiskasvanutele 75 krooni.
Kontsert kestab umbes 2 tundi koos vaheajaga.
Kohad ei ole nummerdatud.
Kontsert kestab umbes 2 tundi koos vaheajaga.
Kohad ei ole nummerdatud.
kolmapäev, 18. november 2009
Teen veidi reklaami, võib-olla saab sealt mõtteid ka meie Jõululaadaks.
Heategevuslik
KADRILAAT
Kannikese Lasteaias (Kannikese 13, Tallinn)
Neljapäeval 26.11.2009 kell 16.00-18.00
Kadrilaadal asjade müügiga kogutud raha eest ostetakse lasteaiale
muusikakeskus.
Tule laadale ja aita lastele rõõmu valmistada!
Heategevuslik
KADRILAAT
Kannikese Lasteaias (Kannikese 13, Tallinn)
Neljapäeval 26.11.2009 kell 16.00-18.00
Kadrilaadal asjade müügiga kogutud raha eest ostetakse lasteaiale
muusikakeskus.
Tule laadale ja aita lastele rõõmu valmistada!
esmaspäev, 19. oktoober 2009
aga pardike on väike, nii oli, on ja jääb...
Martin näitas mulle täna hommikul üht pisikest animatsiooni meie armsast päikesesüsteemist kuskil vähetähtsa galaktika spiraalharu servas. Jube mõelda, kui tähtsusetu ja kui pisike võib olla üks pardike või isegi kaks... :( ja tegelikult kui imeline, et nad siiski olemas on :)Soovitan vaadata - see kestab vaid 15 sekundit!
Animatsiooni leiad siit Journey to the Heliopause , selle sama pildi all klikkides lingile Play preview animation
Ja pärast seda võid ju peotäis päevalilleseemneid linnukeste tarvis maja taha murule laotada :) Minul on juba kolm paksuks söönud varblasepoissi igal hommikul aknale koputamas.
neljapäev, 15. oktoober 2009
Mõttepaus....
Hetkel, kus ümberringi toimuvad osturalli-hulludpäevad ja teab mis veel. Käisin mina seminaril, kus räägiti õiglasest kaubandusest looduslike kiudude võtmes.
Minagi soovin, et minu lapsed kannaksid looduslähedastest materjalidest valmistatud riideid.
Seminaril kuulsin ja nägin, et paljud inimesed maailmas teevad head, kuid samas kohalike olusid arvestades rasket ja vaevanõudvat tööd, et toota kvaliteetset ja puhast toodangut.
Meiegi oleme muutunud majandussurutise tagajärjel hinnatundlikuks ja vaatame hoolega mida ja kui palju ostme.
Mind liigutas väga Kamerunist pärit puuvilja kasvataja-tootja. Kes näitas meile, kuidas tema külas puuvilja kasvatatakse ja kuidas kohalikud naised peavad vilja jahvatama meile tavatult arhailisel kombel. Meie esivanematel oli vähemalt juba käsikivi leiutatud. Ma pole just ökotoodete hull, kuid mulle meeldib ise süüa valmistada.
Väga populaarseks on saanud OTT ehk otse tootjalt tarbijale. Üks mu sõbranna kasutab seda ja peaks ka proovima.
Vaata ka siia
http://www.fairtrade.ee/
Minagi soovin, et minu lapsed kannaksid looduslähedastest materjalidest valmistatud riideid.
Seminaril kuulsin ja nägin, et paljud inimesed maailmas teevad head, kuid samas kohalike olusid arvestades rasket ja vaevanõudvat tööd, et toota kvaliteetset ja puhast toodangut.
Meiegi oleme muutunud majandussurutise tagajärjel hinnatundlikuks ja vaatame hoolega mida ja kui palju ostme.
Mind liigutas väga Kamerunist pärit puuvilja kasvataja-tootja. Kes näitas meile, kuidas tema külas puuvilja kasvatatakse ja kuidas kohalikud naised peavad vilja jahvatama meile tavatult arhailisel kombel. Meie esivanematel oli vähemalt juba käsikivi leiutatud. Ma pole just ökotoodete hull, kuid mulle meeldib ise süüa valmistada.
Väga populaarseks on saanud OTT ehk otse tootjalt tarbijale. Üks mu sõbranna kasutab seda ja peaks ka proovima.
Vaata ka siia
http://www.fairtrade.ee/
reede, 9. oktoober 2009
Lapsesuu ei valeta!
Vanasti öeldi teistele "ma armastan sind".Tänapäeval ei pea õnneks nii kohutavalt pingutama. Minu meelest piisab täiesti, kui öelda "tule siia!"
Holger 8a.
Emade puhul on väga tüüpiline, et nad abielluvad isadega.
Isabel 5a.
Erinevused suguorganite vahel muutuvad võrdõiguslikkuse seaduse tõttu
üha väiksemaks ja väiksemaks.
Merete 9a.
Pastor küsib, kas tahad abielluda sellega, kes su kõrval seisab, või tahad kedagi teist.
Enamasti seal kedagi teist ei ole, nii et vastad "jaa"
Emil 7a.
Naer on tähtis!
Inimesed, kes töötavad, küsivad tihti pensionäridelt, kuidas nad oma aega veedavad?
OK, ühel päeval sõitsime oma prouaga linna, et sisseoste teha. Olime poes vaid 5 minutit ja kui välja tulime kirjutas politsei parajasti trahvikviitungit. Astusime ligi ja ütlesime talle:"Tere! Kas sa ei võiks natuke ka pensionäridega arvestada ja meile mingit šanssi anda". Ta ignoreeris meid ja jätkas trahvi kirjutamist. Ma ütlesin talle, et ta on natsistisiga! Politsei jõllitas mulle otsa ja hakkas uut trahvikviitungit kirjutama, sest kummid olid kulunud. Mu proua kutsus teda siis "kuradi türanniks"! Ta kirjutas teise trahvi valmis ja pani selle kojamehe alla eelmise kõrvale. Siis alustas ta kolmanda kirjutamist. Nii kestis see 20 minutit, mida rohkem me teda solvasime, seda rohkem trahve ta kirjutas.
Isiklikult see meid ei puudutanud. See polnud meie auto. Me tulime tegelikult linna bussiga. Me püüame nüüd iga päev natuke nalja saada kui pensionil oleme.
Naer on tähtis meie vanuses! :)
neljapäev, 8. oktoober 2009
Huvitav ettevõtmine - tagurpidilavka
Kas olete TAGURPIDILAVKAST kuulnud?
Kui vanasti käisid kaubalavkad linnast kaugematesse maakohtadesse kaupa viimas, siis tagurpidilavka otsib just väiketalunikke ja talupidajaid, kellel pole põllunduse kõrvalt jaksu ise müüki organiseerida. Ehk siis maalt linna tagasi, tõstes linnaelanike teadlikkust Eestimaise toidu päritolust ja tuua kodusem toit linnainimesele lähemale.
Sa ju ei taha osta poest prantsuse lillkapsast, hollandi tomateid ja hiina küüslauku, sest neid samu asju saab ka meie oma aedadest ja põldudelt.
Sestap toob tagurpidilavka maalt väiketalunikelt värskeid vilju (köögi-, juur-, puu- ja metsaviljad) linna ja müüb neid Sulle, hea sõber ja teistelegi :)
Lavkapeatused:
10. oktoober- Telliskivis nagu alati 10:00-15:00
11.oktoobri :
Kell 17.00 - Noole 4 maja vahekäigus, Kalamaja
Kell 18.00 – Koidu ja Videviku tn nurgal, Uus Maailm
Kell 19.15 – Lutheri kvartalis
12.oktoobri:
Kell 19.00 – Oksa 12 hoovis, Tondil
Kui vanasti käisid kaubalavkad linnast kaugematesse maakohtadesse kaupa viimas, siis tagurpidilavka otsib just väiketalunikke ja talupidajaid, kellel pole põllunduse kõrvalt jaksu ise müüki organiseerida. Ehk siis maalt linna tagasi, tõstes linnaelanike teadlikkust Eestimaise toidu päritolust ja tuua kodusem toit linnainimesele lähemale.
Sa ju ei taha osta poest prantsuse lillkapsast, hollandi tomateid ja hiina küüslauku, sest neid samu asju saab ka meie oma aedadest ja põldudelt.
Sestap toob tagurpidilavka maalt väiketalunikelt värskeid vilju (köögi-, juur-, puu- ja metsaviljad) linna ja müüb neid Sulle, hea sõber ja teistelegi :)
Lavkapeatused:
10. oktoober- Telliskivis nagu alati 10:00-15:00
11.oktoobri :
Kell 17.00 - Noole 4 maja vahekäigus, Kalamaja
Kell 18.00 – Koidu ja Videviku tn nurgal, Uus Maailm
Kell 19.15 – Lutheri kvartalis
12.oktoobri:
Kell 19.00 – Oksa 12 hoovis, Tondil
neljapäev, 20. august 2009
Suvi on seiklus
Kullakesed, suvepuhkus hakkas kohutava kiirusega kahanema. Ja selgub, et ma pole mingisugustki elumärki endast andnud.
Tegevusetuse üle ma kurta ei saa, seda oli ja on piisavalt. Samas olen püüdnud elukest mitte keeruliseks elada.
Suurema osa suvest võttis endale orienteerumine, mooside keetmine ja tööle mitte mõtlemine. Sporditegemistest saab lugeda minu spordipäevikust.
pühapäev, 12. juuli 2009
MULLIMERI ja WAF-koor merepäevadel
Mullimeri lainetab Tallinna Merepäevadel 2009 koostöös Innovatsiooniaastaga.
17. ja 18. juulil osaleb Energiakeskus «Mullimere teadusteatriga» Tallinna Merepäevadel
17. ja 18. juulil osaleb Energiakeskus «Mullimere teadusteatriga» Tallinna Merepäevadel
2009.Tegemist on lõbusa ja hariva kogu pere teadusmeelelahutusega. Mullidemonstratsiooni juurde räägime pindpinevusest, õhurõhust, vedelike lahustumisest, kaosest ning valgusnähtustest. Õpetame "mullitelgi" abil arhitektuuri seaduspärasusi (milline on kõige optimaalsem konstruktsioon, milline peab olema katuse kuju). Samuti räägime sellest, kuidas looduteadused määravad igapäevast elu.«Mullimeri Energiakeskuses» koosneb viiest eksponaadist, millega saavad külastajad juhendaja abil katsetada. Eksponaadid on:
• Mullitelk
• Mullitelk
• Suur mullisein
• Mullikujundid
• Pikad mullid
• Mullifontään
Mullimere demonstratsioon on tasuta. Energiakeskuse näituste külastamine Energiakeskuse piletiga.
Innovatsiooniaasta jagab külastajatele kompasse "Mullimeres" orienteerumiseks.Lisainfo: http://www.energiakeskus.ee/ ja telefonil 715 2650.
Mullimere demonstratsioon on tasuta. Energiakeskuse näituste külastamine Energiakeskuse piletiga.
Innovatsiooniaasta jagab külastajatele kompasse "Mullimeres" orienteerumiseks.Lisainfo: http://www.energiakeskus.ee/ ja telefonil 715 2650.
reede, 10. juuli 2009
Ühe rattamatka lugu..
Blogi viimasest sissekandest on juba päris pikk aeg möödas, seetõttu täiendan senist kehva olukorda oma väikese rattamatka elamustega. Pole ka miskit hullu, kui see kirjutis siin tähelepanuta jääb...
Minu rattamatk sai teoks tänu kahele inimesele, kellest kohe ka kuulete.
Teisipäeva lõunal sain Balti Jaamas kokku Kadri ja Kristiga, tublide rattakaaslastega, kelle vastupidavust ja positiivset meelt, juba eelmisel suvel testitud sai. Seekordne matkaplaan oli suunatud põhja ranniku kaunitele kohtadele ja et mitte ennast juba Tallinnast väljasõiduga ära kurnata, otsustasime ratta selga istuda alles Kehras. Tartusse suunduv rong koosnes vaid mõnest vagunist ning rattakohtadega vagun eksisteeris ainult rongi tagaosas. Paraku oli Tartusse suunduv rahvas väga rattalembeline, nii et kui meie seltskond kokku sai, oli vagun juba mitmekordselt ratastest pungil. Valisime järgmise vaguni, see tähendas muidugi piki vahekäiku rataste paigutamist ning üksteisest suht kaugel viibimist, aga pole hullu. Kadri pälvis vaguni vanema reisiseltskonna poolt heakskiitva naerupahvaku, kui ta graatsiliselt oma jala üle rattaraami sikutas. Sellest oli hiljemgi abi, nimelt püüdis eelpool nimetatutest pea igaüks Kadrit aidata, kui asutasime ennast peatuse lähenedes valmis seadma. Kes aitas ratast hoida, kes hoidis uksi lahti, kes üritas isegi seljakotti selga aidata. Vaatasin kogu seda pillerkaari Kadri ümber rahuloleva muigega, eks Kadri enda valmidus alati abi osutada, saab teinekord jälle kenasti tasutud. Nii peabki.
Kehra perroonil seistes lähenes meile kindlal sammul üks politseivormis naine. Me tõesti ei näinud välja nagu kahtlased isikud, tegemist oli hoopis Kadri kolleegi ja sõbranna Mallega. Pakkisime oma varustuse mustadesse kilekottidesse, sest taevalaotus oli rohkem kui positiivne, ja kinnitasime varustuse pakiraamidele. Eelnevalt sai küll kogu vihmakindel riietus selga aetud. Sel ajal kui Kadri ja Kristi mugisid dopinguks kaasa võetud maasikaid, seletas Malle millist teed pidi Kehrast välja suunduma peaksime, andis ka teada, millise tee ääres kuri koer elab, kes juba mitmeid inimesi hammustanud on. Malle soovitusel tegime reisiplaanis ka väikese muudatuse, kaardile märgitud rattatee asemel soovitas ta meil valida otsema ja muidugi mõista lühema tee. Turvaliselt Kehra politseiniku pilgu all teele saadetuna alustasime oma matka. Esimesed kilomeetrid olid lausa nauditavad, tundus, et sellel matkal kulgeb iga kilomeeter ilma suurema vaeva ja pingutuseta. Olin ma ju pisukese trenni ka ette teinud, spidomeeter tunnistas 1000 km läbimist sel hooajal.
Esimene sihtpunkt oli Kaberneeme. Vahepeal oli väikesest vihmasajust kasvanud aina suurem ja kaunid Kaberneeme rannad ei tundunud enam kuigi mõistliku väljavaatena. Varakevadel sai autoga Kaberneemes käidud ning nüüd seadsin ka rattamarsruudi meelde jäänud tee järgi, kaks vaprat reisikaaslast kannul sõtkumas. Hiljem küll selgus, et teelahkmel valisime nii 5-7 km pikema teeotsa. Nüüd jääb see ehk pikemaks ajaks meelde ning ka tulevikus autoga Kaberneeme sõites on suund selge. Kaberneemes asutasime ennast kohe sealsesse restorani, Kadri ja Kristi olid küll algul veidi kõhklevad, et see ju restoran, et kas me sobimegi sinna oma vihmast tilkuvate riietega. Sobisime küll, kõhud saime täis ja paari prominenti õnnestus ka näha. Vahepeal paistis juba taevaski selginevat, aga nii kui välja asutasime, hakkas uue hooga ja kohe päris hullusti vihma kallama. Nüüd tuli juba olla väga leidlik, et kuivaks jääda. Mina sikutasin omale jalga maalt kaasa haaratud kilepüksid, mille lõhkist taguotsa veel enne reisile minekut paikasin. Kadri ja Kristi võtsid appi eelmisel suvel juba läbikatsetatud kileseelikud, ehk siis suur kotipõhi katki teha ja selga ajada. Eelmisest aastast oli mul juba teada, et meesterattaga sõites pole seelikust just suurt abi, kuna pedaale vändates kisub põlved ikka paljaks. Kristi tegi omale veel väiksematest kilekottidest jalavarjud ka, mina lootsin oma vettpidavatele matkajalatsitele (mis paraku hiljem oma vettkatva pinna lubatavuse mõttetuks tegid, kuna vesi mööda kilepükse ühtlase joana hoopis saabaste sisse voolas). Jätkasime sõitu, vahepeal juba reisiplaanides muudatusi tehes, sest Valkla randa sisse põikamine tundus juba üsna ogara mõttena. Vahetpidamata kapuutsi kiivrile tõmmates meenus mulle Kadri jutt restoranis, kus ta kirjeldas Kabreneeme poole suundumise teekonda - väntad teadmata suunas, kõikjal valitseb vaid hallus ning kogu seda melanhooliat rõhutab veel aeg-ajalt kübaralt kukkuvad vihmatilgad, mis ennast tõeliselt narrina tundma panevad.
Lõpuks saab siiski iga asi otsa ja seekord oli selleks vihmasadu. Saime juba sõites pilgud tõsta ja imetleda eestimaa ilusat loodust ja nii kell üheksa õhtul jõudsime oma esimesse ööbimispaika Tsitre RMK telkimisalale. Nimetatud kohta viitav silt äratas küll meis kahtlusi, et kas tegemist ikka on RMK telkimisplatsiga. Õnneks oli. Kristi oli nördinud, et RMK oma siltidele eelmainitud lühendit lisada ei taha ja kuna eelmiselgi aastal Hiiumaal korralikku viita polnud, siis tõotas Kristi pühalikult, et järgmisel aastal sõidame iga viida puhul kohe uurima, kas koht on õige. Seekord me tõesti väga palju mööda ei sõitnud. Päevatee pikkuseks sai 62 km.
Loodetud rahust ja vaikusest mere ääres, võttis meid vastu hoopis suur telkidearmee ja venekeelne rõõmus jutuvada. Telkimisala on aga piisavalt suur, nii et jätkus meilegi oma platsike varjualuse ja lõkkekohaga. Toimekast Kadrist jätkus nii telgi püstitamisele, lõkke tegemisele, kui ka tema kotist ilmusid välja saapapaelad, millest saime oma märgade riiete tarvis kena pesunööri teha. Sättisime riided kuivama, sõime, nautisime lõkketuld ja suundusime magama.
Kolmapäev
Ärkasime kell 10.00. Kogu kuivav pesumajandus ja rattad olid omal kohal. See valmistas muidugi vaid head meelt. Pakkisime varustuse kokku, sõime ja asutasime teele.
Suundusime esmalt merd kaema ja vett katsuma, rand oli küll liivane, kuid merepõhi kivine ja vesi koletu külm.
Tänane plaan oli külastada Käsmut, võiks öelda, et ootasin selle paiga külastust sel matkal kõige enam. Esimene peatus oli siiski Kolga mõisa juures. Paraku ei saa mainimata jätta, et seekord ei olnud ka esimesed kilomeetrid mitte kuidagi nauditavad, jalad olid rasked ja mingi kummaline kurnatus valdas mind. Teel nägime ühte välismaist vanapaari, kes kaaskannatajatele rõõmsalt lehvitasid ning hiljem isegi suuna Kolga mõisa poole seadsid. Kolga mõis tõi Kadrile tõelise nostalgia kaasa ning imelistest vahtrasiirupiga pannkookidest, mis kohapeal kunagi pakutud olevat, saime me ikka ja jälle kuulda. Ostsime jäätist ja suundusime uudistama ühte mõisa lisahoonet, milles nüüdsel ajal postkontor asetseb. Kadri otsekohesus ehmatas esialgu tõsise postkontoriproua ära ning küsimusele "kuidas läheb?" vaid kohmetu vastus saabus. Kadri igatsus möödunu järele, tõi lõpuks kaasa soovi sõbranna Jannele, kes omal ajal sealsete pannkookidega samuti tutvust oli teinud, üks kohalik postkaart lähetada.
Kolgast suundusime Käsmu. Sõime ja mõnulesime sealses välikohvikus ning saime isegi ühe neljajalgse semu mõneks ajaks kaaslaseks. Üks vanapapi mõõtis pika pilguga meie mustadesse kilekottidesse mähitud kotte rataste pakiraamidel. Ei, me tõesti, ei vedanud nendes laipu kaasas. Kes teab mis mõtted aga papi peas valitsesid.
Käsmu rand on väga kivine, väga tuuline ja ka väga ilus. Minu kiviarmastusest tingituna on nüüd sealses rannas üks kivi vähem ja minu aknalaual jälle üks rohkem. Käsmust järgmisena ootas meid Võsu, sealses poes sai söögi- ja joogitagavara varutud, enne minekut veel randagi kiigatud ja Naiskodukaitse maja üle vaadatud.
Nüüd hakkasid piinarikkad kilomeetrid. Palmse mõisa jätsime oma marsruudist jooksvalt välja, aga Sagadi vaatasime üle. See koht tõi jällegi mulle nostalgia kaasa ning meenutasin paari aasta tagust imeilusat pulmapidu. Teel nägime üsna avariiohtlikku olukorda, kus kõrvalteelt peateele suunduv autojuht liiga julgelt oma auto võimeid usaldas. Selliseid olukordi juhtub päevas sadu, õnneks lõppes see õnnelikult. Meie teekonna äärde jäi ka Vihula mõis, mis osutus kenaks korda tehtud mõisakompleksiks ning mille ilu Kadri veel ka õhtul ja järgmisel päeval meenutas. Seejärel jätkus kuiv sõtkumine. Oleks tahtnud ükskõik kuhu siruli visata ja keelduda igasugusest edasi liikumisest, mis eeldab sadulas istumist ja jalgade liigutamist. Korra silkas isegi üks põdrapull metsavahel, aga teele õnneks ei kippunud. Lootsime ööbimispaiga leida Karepal, lähikonnas kahjuks ühtegi RMK telkimispaika ei asunud. Rutjal otsustasime küsida korruselamu aias viibivatelt inimestelt, et kas nad oskaksid soovitada meile mõnda telkimispaika. Külalislahke rahvas pakkus kohe oma õue, aga arvasime, et tahaks vast kuhugi mere äärde. Seepeale meenus toredale peremehele, et nii 1,5 km tagasi sõita, et seal on üks kena kohake. Tagasisõit tundus muidugi kogu sellele sõiduvalule mõeldes tõeline kuritegu. Perenaisele tuli ka pähe üks lähim koht, nii 300 m edasi keerata metsavahe teele ja sealt mere äärde. Tänasime ja suundusime edasi, abivalmis peremees hüppas ise ka rattaselga ja tuli teed näitama. Tema uljas tempo oli meile muidugi paras katsumus ja Kristi rääkis hiljem, et peas tiksus vaid mõte - "keera ära, keera ära". See muidugi oli aus mõte väsimusest tingituna loota juba teekonna lõppemist õigele teeotsale sisse sõitmisega. Enam kui 300m pärast jõudsime loodetud platsile. Koht oli ilus - männimets, meri täis loendamatu arv luiki (pole iialgi näinud nii palju luiki koos), liivane rand ja sellele lisanduv teadmine, et inimesi käib seal vähe. See eest pidi karu aeg ajalt vaatamas käima. Ehheee. Rutja huumor.
Teekonna pikkus 81 km.
Telk ülesse, õhtusöök ja õnnis puhkus.
Mõnus sabin hakkas keset ööd, selline uinutav ja rahustav, kuni saabus teadmine - vihma sajab. Ajataju polnud, tundus nagu kell oleks juba piisavalt palju, et päeva alata, aga vihma aina kallab ja kallab. Silme ette manas järjekordne märg teekond.
Neljapäev
Päev algas siiski vihma lõppemisega, telgist välja vaadates oli vihmapilv juba merelt edasi suundunud ja taevas vilksas siin-seal sinist taevast ning päikestki. Ilm aina paranes. Tegin kiire näkijooksu merre ja telki tagasi. Õnneks ajastasin õigesti, nii pool tunnikest hiljem möödus meie telgi juurest mööda mereäärt kümmekond seljakotiga matkajat.
Sõime, pakkisime varustuse ja uus rattasõitu täis päev võis alata. Hüppasin ratta selga ja miskit tundus valesti, tulin maha ja mis ma näen - tagumine kumm velje küljest juba täiesti lahti. Asju pakkides ei saanud midagi aru. Õnneks olin seekord varu sisekummi kaasa võtnud. Paraku ilma ratta eemaldamiseks vajalike võtmeteta. Kristi suundus külla tarvilikke töövahendeid küsima. Meie Kadriga jõllitasime ratast ja ei osanud midagi targemat teha. Kadri küll lohutas, et ega keegi ju surnud pole, tee rõõmsam nägu, aga hullem oli ju ees - puudus igasugune oskus vana sisekumm uueg
a asendada.
Kristi oli sama toreda naise käest , kellega juba eile jutule saime, vajalikud tööriistad saanud. Mehi kahjuks kodus polnud. Aga no mis see üks rattakumm ikka vahetada on. Kurb tõdeda, aga meie mõistus sai otsa ja Kristi helistas isale, kellelt segased juhtnöörid sai, mida teha tuleks. Tegelikult oli õpetus väga hea ja ühisel punnitamisel sai rattale uus sisekumm ja väliskumm ka kenasti paika. Pumpamisega nägime tõsist vaeva, läks aega enne kui pumpa õigesti kasutada oskasime ja siis ei tahtnud kumm kuidagi täis minna. Kartsime juba, et ka uus kumm on kogemata purunenud. Saime nii palju ikka kummi õhku sisse, et saime sõita tööriistu ära viima, ratas tegi kummalist kolinat, seda põhjustas liiga raami äärde jäänud ratas, nii et kummi äär igal keerlemisel vastu raami läks. Maja meespere oli ka kodus ja saime ratta õigesti paika, õpetussõnad ka veel kaasa ja vajaliku rõhu, ootasime pisut ja kui tundus
, et kumm ikka peab, siis alustasime sõitu. Tegime oma matkaplaanides kohe suure muudatuse. Meie lõppsihtpunkt pidi olema Lüganuse ja reede hommikul pidime Püssis rongi peale minema. See aga eeldas nii 65-70 km sõitu, aga väike hirm oli ikka ratta korrasolu pärast ja nii saime Rutja sõbralikult meesperelt soovituse sõita Rakverre, mis olevat nii 30 km kaugusel. Mõte tundus hea, sellele lisandus küll öömaja mure.
Esimesed 20 km olid ikka uskumatult rasked, seadsime kohe sihi, et enne Haljalat suurt puhkust ei tee. Tuul oli kohati nii vastu, et rattasõit tundus tühi tampimine, hüppasin paaril korral ratta seljast maha ja kõndisin ratas käe kõrval, tundus mõtekam. Tee kulges enamasti üles mäge ja mööda tühja lagendikku, kus tuulekaitset loota polnud. Päevatee pikkus oli õnneks plaanitult lühike ja see ehk innustas, lõpuks saabus Haljala. Tegime kohe pika söögipausi kohalikus Foori söögikohas, täitsime poes söögivarusid ja suundusime 11km kaugusesse Rakverre. Kummalisel kommel läks see teekond minu jaoks küll ruttu, ei saanudki aru, kui oli jäänud vaid 3 km ja siis juba linn paistiski, vastutuul küll püsis, aga sai ka see trotsitud.
Naiskodukaitsjate sekka kuuluvatele Kadrile ja Kristile tekkis mõte paluda luba Rakvere Viru Maleva Kodukaitse maja hoovil ööbimiseks telk üles lüüa. Läks veel paremini - saime lausa omale ühe toa, mis küll muidu õpperuumina kasutusel, kuid mis võimaldas meil maha magamisasemed tekitada, võimaldas veel õhtust teleka vaatamist ja omatte WC-d. Tõeline luksus. Lisaks saime varustuse muretuslt majja jätta ja ise minna linna peale hulkuma. Läksime uurima, kus sealse linna raudteejaam asub. Ühe poe turvanaine ja koristaja seletasid kordamööda ja teineteise juttu veidi kahtluse alla pannes raudteejaama asukohta, mis ühe sõnul pidi väga lihtsalt leitav olema ja teise sõnul raske seletada. Igal juhul näpunäited kõrva taha pannes leidsime selle siiski kergesti. Rong väljub hommikul kell 8.15. Palju sobilikum kui Püssist väljuv 7.30.
Käisime kakaod joomas, meenutasime eelmise aasta võimekust ja kilometraaži ja tundsime ennast suurepäraselt. Soe kakao kõhus, viisime rattad ööbimipaika ja läksime meie ööbimispaiga vastas asuvat Rakvere linnust vaatama. Ja
h, meil oli nii super ööbimiskoht.
Sõime veel õhtusöögi, vaatasime telekat ja magama.
Matk lõppes reedel kell 10.02 rongiga Balti Jaama jõudes. Matka kogupikkus jäi küll alla 200 km ja plaanis sai palju muudatusi tehtud, kuid meie eesmärk oli pigem olla teel
ja nautida seda võimetekohaselt. Mitte aga pidada oluliseks võimalikult palju sihtpunkte ja koguda suurt kilometraaži. Muidugi tekkis piinlikkushetk, kui seda kõike siin kirja pannes uudistest kuulsin kolmest saaremaa mehest kes tõukeratastel üle 3000 km läbisid. Me siis kandideerima lühima maa läbimisele hoopis.
Minu rattamatk sai teoks tänu kahele inimesele, kellest kohe ka kuulete.
Teisipäeva lõunal sain Balti Jaamas kokku Kadri ja Kristiga, tublide rattakaaslastega, kelle vastupidavust ja positiivset meelt, juba eelmisel suvel testitud sai. Seekordne matkaplaan oli suunatud põhja ranniku kaunitele kohtadele ja et mitte ennast juba Tallinnast väljasõiduga ära kurnata, otsustasime ratta selga istuda alles Kehras. Tartusse suunduv rong koosnes vaid mõnest vagunist ning rattakohtadega vagun eksisteeris ainult rongi tagaosas. Paraku oli Tartusse suunduv rahvas väga rattalembeline, nii et kui meie seltskond kokku sai, oli vagun juba mitmekordselt ratastest pungil. Valisime järgmise vaguni, see tähendas muidugi piki vahekäiku rataste paigutamist ning üksteisest suht kaugel viibimist, aga pole hullu. Kadri pälvis vaguni vanema reisiseltskonna poolt heakskiitva naerupahvaku, kui ta graatsiliselt oma jala üle rattaraami sikutas. Sellest oli hiljemgi abi, nimelt püüdis eelpool nimetatutest pea igaüks Kadrit aidata, kui asutasime ennast peatuse lähenedes valmis seadma. Kes aitas ratast hoida, kes hoidis uksi lahti, kes üritas isegi seljakotti selga aidata. Vaatasin kogu seda pillerkaari Kadri ümber rahuloleva muigega, eks Kadri enda valmidus alati abi osutada, saab teinekord jälle kenasti tasutud. Nii peabki.
Kehra perroonil seistes lähenes meile kindlal sammul üks politseivormis naine. Me tõesti ei näinud välja nagu kahtlased isikud, tegemist oli hoopis Kadri kolleegi ja sõbranna Mallega. Pakkisime oma varustuse mustadesse kilekottidesse, sest taevalaotus oli rohkem kui positiivne, ja kinnitasime varustuse pakiraamidele. Eelnevalt sai küll kogu vihmakindel riietus selga aetud. Sel ajal kui Kadri ja Kristi mugisid dopinguks kaasa võetud maasikaid, seletas Malle millist teed pidi Kehrast välja suunduma peaksime, andis ka teada, millise tee ääres kuri koer elab, kes juba mitmeid inimesi hammustanud on. Malle soovitusel tegime reisiplaanis ka väikese muudatuse, kaardile märgitud rattatee asemel soovitas ta meil valida otsema ja muidugi mõista lühema tee. Turvaliselt Kehra politseiniku pilgu all teele saadetuna alustasime oma matka. Esimesed kilomeetrid olid lausa nauditavad, tundus, et sellel matkal kulgeb iga kilomeeter ilma suurema vaeva ja pingutuseta. Olin ma ju pisukese trenni ka ette teinud, spidomeeter tunnistas 1000 km läbimist sel hooajal.
Esimene sihtpunkt oli Kaberneeme. Vahepeal oli väikesest vihmasajust kasvanud aina suurem ja kaunid Kaberneeme rannad ei tundunud enam kuigi mõistliku väljavaatena. Varakevadel sai autoga Kaberneemes käidud ning nüüd seadsin ka rattamarsruudi meelde jäänud tee järgi, kaks vaprat reisikaaslast kannul sõtkumas. Hiljem küll selgus, et teelahkmel valisime nii 5-7 km pikema teeotsa. Nüüd jääb see ehk pikemaks ajaks meelde ning ka tulevikus autoga Kaberneeme sõites on suund selge. Kaberneemes asutasime ennast kohe sealsesse restorani, Kadri ja Kristi olid küll algul veidi kõhklevad, et see ju restoran, et kas me sobimegi sinna oma vihmast tilkuvate riietega. Sobisime küll, kõhud saime täis ja paari prominenti õnnestus ka näha. Vahepeal paistis juba taevaski selginevat, aga nii kui välja asutasime, hakkas uue hooga ja kohe päris hullusti vihma kallama. Nüüd tuli juba olla väga leidlik, et kuivaks jääda. Mina sikutasin omale jalga maalt kaasa haaratud kilepüksid, mille lõhkist taguotsa veel enne reisile minekut paikasin. Kadri ja Kristi võtsid appi eelmisel suvel juba läbikatsetatud kileseelikud, ehk siis suur kotipõhi katki teha ja selga ajada. Eelmisest aastast oli mul juba teada, et meesterattaga sõites pole seelikust just suurt abi, kuna pedaale vändates kisub põlved ikka paljaks. Kristi tegi omale veel väiksematest kilekottidest jalavarjud ka, mina lootsin oma vettpidavatele matkajalatsitele (mis paraku hiljem oma vettkatva pinna lubatavuse mõttetuks tegid, kuna vesi mööda kilepükse ühtlase joana hoopis saabaste sisse voolas). Jätkasime sõitu, vahepeal juba reisiplaanides muudatusi tehes, sest Valkla randa sisse põikamine tundus juba üsna ogara mõttena. Vahetpidamata kapuutsi kiivrile tõmmates meenus mulle Kadri jutt restoranis, kus ta kirjeldas Kabreneeme poole suundumise teekonda - väntad teadmata suunas, kõikjal valitseb vaid hallus ning kogu seda melanhooliat rõhutab veel aeg-ajalt kübaralt kukkuvad vihmatilgad, mis ennast tõeliselt narrina tundma panevad.
Lõpuks saab siiski iga asi otsa ja seekord oli selleks vihmasadu. Saime juba sõites pilgud tõsta ja imetleda eestimaa ilusat loodust ja nii kell üheksa õhtul jõudsime oma esimesse ööbimispaika Tsitre RMK telkimisalale. Nimetatud kohta viitav silt äratas küll meis kahtlusi, et kas tegemist ikka on RMK telkimisplatsiga. Õnneks oli. Kristi oli nördinud, et RMK oma siltidele eelmainitud lühendit lisada ei taha ja kuna eelmiselgi aastal Hiiumaal korralikku viita polnud, siis tõotas Kristi pühalikult, et järgmisel aastal sõidame iga viida puhul kohe uurima, kas koht on õige. Seekord me tõesti väga palju mööda ei sõitnud. Päevatee pikkuseks sai 62 km.
Loodetud rahust ja vaikusest mere ääres, võttis meid vastu hoopis suur telkidearmee ja venekeelne rõõmus jutuvada. Telkimisala on aga piisavalt suur, nii et jätkus meilegi oma platsike varjualuse ja lõkkekohaga. Toimekast Kadrist jätkus nii telgi püstitamisele, lõkke tegemisele, kui ka tema kotist ilmusid välja saapapaelad, millest saime oma märgade riiete tarvis kena pesunööri teha. Sättisime riided kuivama, sõime, nautisime lõkketuld ja suundusime magama.
Kolmapäev
Ärkasime kell 10.00. Kogu kuivav pesumajandus ja rattad olid omal kohal. See valmistas muidugi vaid head meelt. Pakkisime varustuse kokku, sõime ja asutasime teele.
Suundusime esmalt merd kaema ja vett katsuma, rand oli küll liivane, kuid merepõhi kivine ja vesi koletu külm.
Tänane plaan oli külastada Käsmut, võiks öelda, et ootasin selle paiga külastust sel matkal kõige enam. Esimene peatus oli siiski Kolga mõisa juures. Paraku ei saa mainimata jätta, et seekord ei olnud ka esimesed kilomeetrid mitte kuidagi nauditavad, jalad olid rasked ja mingi kummaline kurnatus valdas mind. Teel nägime ühte välismaist vanapaari, kes kaaskannatajatele rõõmsalt lehvitasid ning hiljem isegi suuna Kolga mõisa poole seadsid. Kolga mõis tõi Kadrile tõelise nostalgia kaasa ning imelistest vahtrasiirupiga pannkookidest, mis kohapeal kunagi pakutud olevat, saime me ikka ja jälle kuulda. Ostsime jäätist ja suundusime uudistama ühte mõisa lisahoonet, milles nüüdsel ajal postkontor asetseb. Kadri otsekohesus ehmatas esialgu tõsise postkontoriproua ära ning küsimusele "kuidas läheb?" vaid kohmetu vastus saabus. Kadri igatsus möödunu järele, tõi lõpuks kaasa soovi sõbranna Jannele, kes omal ajal sealsete pannkookidega samuti tutvust oli teinud, üks kohalik postkaart lähetada.
Kolgast suundusime Käsmu. Sõime ja mõnulesime sealses välikohvikus ning saime isegi ühe neljajalgse semu mõneks ajaks kaaslaseks. Üks vanapapi mõõtis pika pilguga meie mustadesse kilekottidesse mähitud kotte rataste pakiraamidel. Ei, me tõesti, ei vedanud nendes laipu kaasas. Kes teab mis mõtted aga papi peas valitsesid.
Käsmu rand on väga kivine, väga tuuline ja ka väga ilus. Minu kiviarmastusest tingituna on nüüd sealses rannas üks kivi vähem ja minu aknalaual jälle üks rohkem. Käsmust järgmisena ootas meid Võsu, sealses poes sai söögi- ja joogitagavara varutud, enne minekut veel randagi kiigatud ja Naiskodukaitse maja üle vaadatud.
Nüüd hakkasid piinarikkad kilomeetrid. Palmse mõisa jätsime oma marsruudist jooksvalt välja, aga Sagadi vaatasime üle. See koht tõi jällegi mulle nostalgia kaasa ning meenutasin paari aasta tagust imeilusat pulmapidu. Teel nägime üsna avariiohtlikku olukorda, kus kõrvalteelt peateele suunduv autojuht liiga julgelt oma auto võimeid usaldas. Selliseid olukordi juhtub päevas sadu, õnneks lõppes see õnnelikult. Meie teekonna äärde jäi ka Vihula mõis, mis osutus kenaks korda tehtud mõisakompleksiks ning mille ilu Kadri veel ka õhtul ja järgmisel päeval meenutas. Seejärel jätkus kuiv sõtkumine. Oleks tahtnud ükskõik kuhu siruli visata ja keelduda igasugusest edasi liikumisest, mis eeldab sadulas istumist ja jalgade liigutamist. Korra silkas isegi üks põdrapull metsavahel, aga teele õnneks ei kippunud. Lootsime ööbimispaiga leida Karepal, lähikonnas kahjuks ühtegi RMK telkimispaika ei asunud. Rutjal otsustasime küsida korruselamu aias viibivatelt inimestelt, et kas nad oskaksid soovitada meile mõnda telkimispaika. Külalislahke rahvas pakkus kohe oma õue, aga arvasime, et tahaks vast kuhugi mere äärde. Seepeale meenus toredale peremehele, et nii 1,5 km tagasi sõita, et seal on üks kena kohake. Tagasisõit tundus muidugi kogu sellele sõiduvalule mõeldes tõeline kuritegu. Perenaisele tuli ka pähe üks lähim koht, nii 300 m edasi keerata metsavahe teele ja sealt mere äärde. Tänasime ja suundusime edasi, abivalmis peremees hüppas ise ka rattaselga ja tuli teed näitama. Tema uljas tempo oli meile muidugi paras katsumus ja Kristi rääkis hiljem, et peas tiksus vaid mõte - "keera ära, keera ära". See muidugi oli aus mõte väsimusest tingituna loota juba teekonna lõppemist õigele teeotsale sisse sõitmisega. Enam kui 300m pärast jõudsime loodetud platsile. Koht oli ilus - männimets, meri täis loendamatu arv luiki (pole iialgi näinud nii palju luiki koos), liivane rand ja sellele lisanduv teadmine, et inimesi käib seal vähe. See eest pidi karu aeg ajalt vaatamas käima. Ehheee. Rutja huumor.
Teekonna pikkus 81 km.
Telk ülesse, õhtusöök ja õnnis puhkus.
Mõnus sabin hakkas keset ööd, selline uinutav ja rahustav, kuni saabus teadmine - vihma sajab. Ajataju polnud, tundus nagu kell oleks juba piisavalt palju, et päeva alata, aga vihma aina kallab ja kallab. Silme ette manas järjekordne märg teekond.
Neljapäev
Päev algas siiski vihma lõppemisega, telgist välja vaadates oli vihmapilv juba merelt edasi suundunud ja taevas vilksas siin-seal sinist taevast ning päikestki. Ilm aina paranes. Tegin kiire näkijooksu merre ja telki tagasi. Õnneks ajastasin õigesti, nii pool tunnikest hiljem möödus meie telgi juurest mööda mereäärt kümmekond seljakotiga matkajat.
Sõime, pakkisime varustuse ja uus rattasõitu täis päev võis alata. Hüppasin ratta selga ja miskit tundus valesti, tulin maha ja mis ma näen - tagumine kumm velje küljest juba täiesti lahti. Asju pakkides ei saanud midagi aru. Õnneks olin seekord varu sisekummi kaasa võtnud. Paraku ilma ratta eemaldamiseks vajalike võtmeteta. Kristi suundus külla tarvilikke töövahendeid küsima. Meie Kadriga jõllitasime ratast ja ei osanud midagi targemat teha. Kadri küll lohutas, et ega keegi ju surnud pole, tee rõõmsam nägu, aga hullem oli ju ees - puudus igasugune oskus vana sisekumm uueg
a asendada.Kristi oli sama toreda naise käest , kellega juba eile jutule saime, vajalikud tööriistad saanud. Mehi kahjuks kodus polnud. Aga no mis see üks rattakumm ikka vahetada on. Kurb tõdeda, aga meie mõistus sai otsa ja Kristi helistas isale, kellelt segased juhtnöörid sai, mida teha tuleks. Tegelikult oli õpetus väga hea ja ühisel punnitamisel sai rattale uus sisekumm ja väliskumm ka kenasti paika. Pumpamisega nägime tõsist vaeva, läks aega enne kui pumpa õigesti kasutada oskasime ja siis ei tahtnud kumm kuidagi täis minna. Kartsime juba, et ka uus kumm on kogemata purunenud. Saime nii palju ikka kummi õhku sisse, et saime sõita tööriistu ära viima, ratas tegi kummalist kolinat, seda põhjustas liiga raami äärde jäänud ratas, nii et kummi äär igal keerlemisel vastu raami läks. Maja meespere oli ka kodus ja saime ratta õigesti paika, õpetussõnad ka veel kaasa ja vajaliku rõhu, ootasime pisut ja kui tundus
, et kumm ikka peab, siis alustasime sõitu. Tegime oma matkaplaanides kohe suure muudatuse. Meie lõppsihtpunkt pidi olema Lüganuse ja reede hommikul pidime Püssis rongi peale minema. See aga eeldas nii 65-70 km sõitu, aga väike hirm oli ikka ratta korrasolu pärast ja nii saime Rutja sõbralikult meesperelt soovituse sõita Rakverre, mis olevat nii 30 km kaugusel. Mõte tundus hea, sellele lisandus küll öömaja mure.Esimesed 20 km olid ikka uskumatult rasked, seadsime kohe sihi, et enne Haljalat suurt puhkust ei tee. Tuul oli kohati nii vastu, et rattasõit tundus tühi tampimine, hüppasin paaril korral ratta seljast maha ja kõndisin ratas käe kõrval, tundus mõtekam. Tee kulges enamasti üles mäge ja mööda tühja lagendikku, kus tuulekaitset loota polnud. Päevatee pikkus oli õnneks plaanitult lühike ja see ehk innustas, lõpuks saabus Haljala. Tegime kohe pika söögipausi kohalikus Foori söögikohas, täitsime poes söögivarusid ja suundusime 11km kaugusesse Rakverre. Kummalisel kommel läks see teekond minu jaoks küll ruttu, ei saanudki aru, kui oli jäänud vaid 3 km ja siis juba linn paistiski, vastutuul küll püsis, aga sai ka see trotsitud.
Naiskodukaitsjate sekka kuuluvatele Kadrile ja Kristile tekkis mõte paluda luba Rakvere Viru Maleva Kodukaitse maja hoovil ööbimiseks telk üles lüüa. Läks veel paremini - saime lausa omale ühe toa, mis küll muidu õpperuumina kasutusel, kuid mis võimaldas meil maha magamisasemed tekitada, võimaldas veel õhtust teleka vaatamist ja omatte WC-d. Tõeline luksus. Lisaks saime varustuse muretuslt majja jätta ja ise minna linna peale hulkuma. Läksime uurima, kus sealse linna raudteejaam asub. Ühe poe turvanaine ja koristaja seletasid kordamööda ja teineteise juttu veidi kahtluse alla pannes raudteejaama asukohta, mis ühe sõnul pidi väga lihtsalt leitav olema ja teise sõnul raske seletada. Igal juhul näpunäited kõrva taha pannes leidsime selle siiski kergesti. Rong väljub hommikul kell 8.15. Palju sobilikum kui Püssist väljuv 7.30.
Käisime kakaod joomas, meenutasime eelmise aasta võimekust ja kilometraaži ja tundsime ennast suurepäraselt. Soe kakao kõhus, viisime rattad ööbimipaika ja läksime meie ööbimispaiga vastas asuvat Rakvere linnust vaatama. Ja
h, meil oli nii super ööbimiskoht.Sõime veel õhtusöögi, vaatasime telekat ja magama.
Matk lõppes reedel kell 10.02 rongiga Balti Jaama jõudes. Matka kogupikkus jäi küll alla 200 km ja plaanis sai palju muudatusi tehtud, kuid meie eesmärk oli pigem olla teel
ja nautida seda võimetekohaselt. Mitte aga pidada oluliseks võimalikult palju sihtpunkte ja koguda suurt kilometraaži. Muidugi tekkis piinlikkushetk, kui seda kõike siin kirja pannes uudistest kuulsin kolmest saaremaa mehest kes tõukeratastel üle 3000 km läbisid. Me siis kandideerima lühima maa läbimisele hoopis.
neljapäev, 21. mai 2009
KLAVER LÄHEB SOHU!
23. juuni 2009 kell 3 Hüpassaare soosaarel PÄIKESETÕUSUKONTSERT
Soo-orkester, Peep Lassmann (klaver) Dirigent ANDRES MUSTONEN
esmaspäev, 11. mai 2009
Kui raha pole, loe raamatuid...
Kõik räägivad säästmisest ja kriisist jne. Et vähem muretseda, siis tuleb lygeda raamatuid.
Seoses sellega ära anda hulk mõnusat lugemist.
RAAMATUD ära anda
Eestikeelsed, ilukirjandus
I. Melež Äikese hingus, E.R,, 1868
I. Bassargin, Lugu mustast saatanast E.R, 1975
A. Brodele, Siie varblane, E.R,1968
H. Derjajev, Saatus, E.R,1975
L. Purs, Valgukiirte sõõris, E.R. 1969
Diogenese latern. (Valik nõukogude ulmekaid), E.R, 1976
Al. Ebanoidze, Abielu Imerethi moodi, E. R, 1978
G. Baširov, Au, ERK, 1953
A. Fadejev, Kaotus, I ja K, 1947
K. Fedin, Linnad ja aastad, E. R, 1969
K. Fedin, Vennad, E. R, 1979
O. Gontšar, Tsüklon, E. R, 1976
V.Petrosjan, Elatud ja elamata aastad, E. R, 1978
G. Phandžikidze, Seitsmes taevas, E. R, 1975
H. Sejidbäjli, Telefonineiu, E. R, 1979
S. Sartakov, Barbini lood, E. R, 1972
W. Wasilewska, Vikerkaar, I ja K, 1945
V. Lams, Eluvoos. Kõige kõrgem amet, E. R, 1981,
A. Purinš, Ärge küsige minult midagi, E. R, 1984,
D. Ikromi Viimane emiir, E. R, 1978,
B. Kerbabajev, Otsustav samm, I ja K, 1949
F. Muhhamadijev, Teekond teise ilma, E. R, 1980,
D. Granin, Ründan äikest, ERK, 1964
F. Abramov , Kodulätted, E. R, 1982,
J. Avyžius, Küla teelahkmel, E. R, 1969,
V. Bogomolov, Neljaküme neljanda augustis…, E. R, 1979,
J. Jankovski, Ratsanikud. Laevameister, E. R, 1980
A.Ertel, Gardeninid, ERK, 1957,
R. Lankauskas, Üksinda avamerel, E. R, 1975,
V. Lams, Peiar ja nukk, E. R, 1976,
R. Lakauskas, Ootamatute teostumiste tund, E. R, 1977,
F. Iskander, Onu Sandro lood, E. R, 1976,
J. Jefremov, Musta mere ranniku mägiradadel, E. R, 1976,
G. Aleksejev, Autoga Jakutskist Moskvasse, E. R, 1968,’
J. Kolas, Teelahkmeil I ja II, E. R, 1977,
A.Azolski, Peaga vastu seina, E. R. 1989,
V. Lipatov, Küladetektiiv, E. R, 1970,
Issai Kalašnikov, Julm sajand I ja II, E. R, 1983,
F. Koluntsev, Hommik, päev, õhtu, E. R, 1981,
S. Salminen, Katriina, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1939. (Põhjamaade romaan)
H. Bergman, Markurell, “Valik”, 1937.
Sir Francis Younghusband, Looduse süda, Loodus, 1939, (Mehed, maad ja mered)
R. Erdös, Helisev koidik, Loodus,, 1939 (Võluv romaan nr 3)
L. Pirandello, Vana jumal, Loodus, 1938, (Nobeli laureaadid)
Icchokas Meras, Kolm romaani, E. R, 1971,
Hendrik Adamson, Auli, Eesti Raamat, 1989.
Juhan Kahk, Alpide taga on moonpunane Itaalia, Eesti Raamat, 1967,
J. Smuul, Muhulaste imelikud juhtumiseed, ERK, 1963
M. Ehder-Ježova, Poolsada aastat leninlikus parteis, E, R 1966,
G. Tjutjunnõk, Keeris, E., R, 1969
A. Rõbakov, Raske liiv, E., R. 1983
V. Suksin, Pilet teisele seansile, E., R, 1973
S. Zalõgin, Komisjon, E., R, 1979,
J. Trifonov, Kannatamatus, E., R, 1984,
J. Trifonov, Pikk hüvastijätt, E., R, 1974
n Vene nõukogude novell, E., R, 1974,
O. Tšildze, Igaüks, kes mind leiab…E., R. 1984,
B. Šinkuba, Viimane lahkunuist, E., R, 1982,
A.Širvanzade, Kaos, E. , R, 1978,
G. Skulski, Eilne valgus, E., R, 1976,
J. Škop, Möödunud päeva faktid, E., R, 1986,
Ussoltsev, Mustsõstratee, E., R, 1980
V. Katajev , Muru mulla peal, E., R, 1972,
V. Lačis, Küla mere ääres, ERK, 1956,
C. Centkiewicz ja A. Centkiewicz, Mees, keda kutsus meri. Jutustus Roald Amundsenist, E., R. 1988.
Mitte ilukirjandus
V. Levi, Mittestandardne laps, Valgus, 1987,
A. Kitaigorodski, Füüsika on minu elukutse, Valgus, 1969,
S. Smirnov, Reis Kuubale, ERK, 1962,
J. Tšernjak, Vana maailma kummitused, E. R. 1972,
H. Kiik, Maailma viljad III-IV, Valgus, 1986,
G. Sootla, M. Maiste, Tähtaasta 1988, E. R, 1989,
K. Pdernik, Kõõgivilja toidud, Agronoom, 1943,
C. Tigerstedt, Toitlusõpetus, Agronoom, 1934
Välismaa noorsooorganisatsioonid, E. R, 1970.
Ü. Liivamägi, Uue elu algus, 1997,
– Lähipildistamine looduses, Valgus, 1977
– Värvusfotograafia, Valgus, 1979,--
– Säristusest fotograafias, Valgus, 1976,
U. Mereste, Süsteemikäsitlus,, Valgus 1987,
KEEMIA TEATMIK. Keskkooli õpetajaile, ERK, 1963
P. Stepin, Tugevusõpetus, Valgus 1970, 2 eksi
K. Ollik ja O. Roots. Tugevusõpetus, E. R, 1965,
D. Šapiro jt. Tugevusõpetus. Ülesannete kogu, Valgus, 1976,
V. Kova jt, Masinaehituse tehnoloogia alused, Valgus 1969,
N. Družinin, Masinaehitusjoonestamine,, 1964
Metallide tehnoloogia, Valgus, 1969.
Saksakeelsed
H. Knietzch, Filmgeschichte in Bildern, Berlin, 1971.
K. Gass und P. Klemm, Hellas ohne Götter, Verlag Neues Leben, Berlin, 1959
E. Greulich, Die Pyrenäen die Senoritas und die Eselchen, Verlag Neues Leben, 1958, Berlin,
H. Schomburgk, Zelte in Afrika, Verlag der Nation, Berlin, 1958.
Auto Atlas ČSSR, Praha, 1971
Autoatlas der DDR, der Verlag Hermann Haack, 1962
Tšehhikeelne
E. Patalas, Filmove hviezdy, Tatran, Bratislava, 1966.
Prantsusekeelne
G. Pauchou et Dr P.Masfrand, Oradour-sur-Glane, Paris, 1961.
Seoses sellega ära anda hulk mõnusat lugemist.
RAAMATUD ära anda
Eestikeelsed, ilukirjandus
I. Melež Äikese hingus, E.R,, 1868
I. Bassargin, Lugu mustast saatanast E.R, 1975
A. Brodele, Siie varblane, E.R,1968
H. Derjajev, Saatus, E.R,1975
L. Purs, Valgukiirte sõõris, E.R. 1969
Diogenese latern. (Valik nõukogude ulmekaid), E.R, 1976
Al. Ebanoidze, Abielu Imerethi moodi, E. R, 1978
G. Baširov, Au, ERK, 1953
A. Fadejev, Kaotus, I ja K, 1947
K. Fedin, Linnad ja aastad, E. R, 1969
K. Fedin, Vennad, E. R, 1979
O. Gontšar, Tsüklon, E. R, 1976
V.Petrosjan, Elatud ja elamata aastad, E. R, 1978
G. Phandžikidze, Seitsmes taevas, E. R, 1975
H. Sejidbäjli, Telefonineiu, E. R, 1979
S. Sartakov, Barbini lood, E. R, 1972
W. Wasilewska, Vikerkaar, I ja K, 1945
V. Lams, Eluvoos. Kõige kõrgem amet, E. R, 1981,
A. Purinš, Ärge küsige minult midagi, E. R, 1984,
D. Ikromi Viimane emiir, E. R, 1978,
B. Kerbabajev, Otsustav samm, I ja K, 1949
F. Muhhamadijev, Teekond teise ilma, E. R, 1980,
D. Granin, Ründan äikest, ERK, 1964
F. Abramov , Kodulätted, E. R, 1982,
J. Avyžius, Küla teelahkmel, E. R, 1969,
V. Bogomolov, Neljaküme neljanda augustis…, E. R, 1979,
J. Jankovski, Ratsanikud. Laevameister, E. R, 1980
A.Ertel, Gardeninid, ERK, 1957,
R. Lankauskas, Üksinda avamerel, E. R, 1975,
V. Lams, Peiar ja nukk, E. R, 1976,
R. Lakauskas, Ootamatute teostumiste tund, E. R, 1977,
F. Iskander, Onu Sandro lood, E. R, 1976,
J. Jefremov, Musta mere ranniku mägiradadel, E. R, 1976,
G. Aleksejev, Autoga Jakutskist Moskvasse, E. R, 1968,’
J. Kolas, Teelahkmeil I ja II, E. R, 1977,
A.Azolski, Peaga vastu seina, E. R. 1989,
V. Lipatov, Küladetektiiv, E. R, 1970,
Issai Kalašnikov, Julm sajand I ja II, E. R, 1983,
F. Koluntsev, Hommik, päev, õhtu, E. R, 1981,
S. Salminen, Katriina, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1939. (Põhjamaade romaan)
H. Bergman, Markurell, “Valik”, 1937.
Sir Francis Younghusband, Looduse süda, Loodus, 1939, (Mehed, maad ja mered)
R. Erdös, Helisev koidik, Loodus,, 1939 (Võluv romaan nr 3)
L. Pirandello, Vana jumal, Loodus, 1938, (Nobeli laureaadid)
Icchokas Meras, Kolm romaani, E. R, 1971,
Hendrik Adamson, Auli, Eesti Raamat, 1989.
Juhan Kahk, Alpide taga on moonpunane Itaalia, Eesti Raamat, 1967,
J. Smuul, Muhulaste imelikud juhtumiseed, ERK, 1963
M. Ehder-Ježova, Poolsada aastat leninlikus parteis, E, R 1966,
G. Tjutjunnõk, Keeris, E., R, 1969
A. Rõbakov, Raske liiv, E., R. 1983
V. Suksin, Pilet teisele seansile, E., R, 1973
S. Zalõgin, Komisjon, E., R, 1979,
J. Trifonov, Kannatamatus, E., R, 1984,
J. Trifonov, Pikk hüvastijätt, E., R, 1974
n Vene nõukogude novell, E., R, 1974,
O. Tšildze, Igaüks, kes mind leiab…E., R. 1984,
B. Šinkuba, Viimane lahkunuist, E., R, 1982,
A.Širvanzade, Kaos, E. , R, 1978,
G. Skulski, Eilne valgus, E., R, 1976,
J. Škop, Möödunud päeva faktid, E., R, 1986,
Ussoltsev, Mustsõstratee, E., R, 1980
V. Katajev , Muru mulla peal, E., R, 1972,
V. Lačis, Küla mere ääres, ERK, 1956,
C. Centkiewicz ja A. Centkiewicz, Mees, keda kutsus meri. Jutustus Roald Amundsenist, E., R. 1988.
Mitte ilukirjandus
V. Levi, Mittestandardne laps, Valgus, 1987,
A. Kitaigorodski, Füüsika on minu elukutse, Valgus, 1969,
S. Smirnov, Reis Kuubale, ERK, 1962,
J. Tšernjak, Vana maailma kummitused, E. R. 1972,
H. Kiik, Maailma viljad III-IV, Valgus, 1986,
G. Sootla, M. Maiste, Tähtaasta 1988, E. R, 1989,
K. Pdernik, Kõõgivilja toidud, Agronoom, 1943,
C. Tigerstedt, Toitlusõpetus, Agronoom, 1934
Välismaa noorsooorganisatsioonid, E. R, 1970.
Ü. Liivamägi, Uue elu algus, 1997,
– Lähipildistamine looduses, Valgus, 1977
– Värvusfotograafia, Valgus, 1979,--
– Säristusest fotograafias, Valgus, 1976,
U. Mereste, Süsteemikäsitlus,, Valgus 1987,
KEEMIA TEATMIK. Keskkooli õpetajaile, ERK, 1963
P. Stepin, Tugevusõpetus, Valgus 1970, 2 eksi
K. Ollik ja O. Roots. Tugevusõpetus, E. R, 1965,
D. Šapiro jt. Tugevusõpetus. Ülesannete kogu, Valgus, 1976,
V. Kova jt, Masinaehituse tehnoloogia alused, Valgus 1969,
N. Družinin, Masinaehitusjoonestamine,, 1964
Metallide tehnoloogia, Valgus, 1969.
Saksakeelsed
H. Knietzch, Filmgeschichte in Bildern, Berlin, 1971.
K. Gass und P. Klemm, Hellas ohne Götter, Verlag Neues Leben, Berlin, 1959
E. Greulich, Die Pyrenäen die Senoritas und die Eselchen, Verlag Neues Leben, 1958, Berlin,
H. Schomburgk, Zelte in Afrika, Verlag der Nation, Berlin, 1958.
Auto Atlas ČSSR, Praha, 1971
Autoatlas der DDR, der Verlag Hermann Haack, 1962
Tšehhikeelne
E. Patalas, Filmove hviezdy, Tatran, Bratislava, 1966.
Prantsusekeelne
G. Pauchou et Dr P.Masfrand, Oradour-sur-Glane, Paris, 1961.
pühapäev, 10. mai 2009
Head emadepäeva!laupäev, 9. mai 2009
"Tähtis on olla tõsine"
Lähenev Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kevadine kontsertetendus "Tähtis on olla tõsine" toob esmakordselt lavale täiskoosseisulise meeskoori orkestri ning lisaks sellele Eesti parimatest löökpillimängijatest koosneva ansambli PaukenfEst.
Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori iga-aastastel kevadkontsertidel on saanud tavaks pakkuda täiendusena tavalistele koorikontsertidele humoorikat ja lavastuslikult põnevamat lähenemist. Kes varem nendele kontsertidele sattunud ei ole, avastab oma üllatuseks, et meeskoorilaul ei olegi klassikaline "alleaa", sest meeskoor nii laulab, tantsib kui sõna otseses mõttes lööb trummi! Nagu varasematelgi aastatel, tuleb ka sel korral muuhulgas esitamisele verivärske versioon ühest teada-tuntud hittloost, kuid ei unustata ka maailma ja eesti koorimuusika klassikalisi palasid.
Lisaks meeskoorile kruvib tänavustel kontsertidel tempot Eesti parimatest löökpillimängijatest koosnev ansambel PaukenfEst.
Koori juhatavad Peeter Perens ja Siim Selis.
Tänavused kontsertetendused toimuvad Tallinna Tehnikaülikooli aulas (Ehitajate tee 5) reedel, 15. mail ja laupäeval, 16. mail kell 19.
Kontserdi reklaamklippi saab vaadata siit
Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori iga-aastastel kevadkontsertidel on saanud tavaks pakkuda täiendusena tavalistele koorikontsertidele humoorikat ja lavastuslikult põnevamat lähenemist. Kes varem nendele kontsertidele sattunud ei ole, avastab oma üllatuseks, et meeskoorilaul ei olegi klassikaline "alleaa", sest meeskoor nii laulab, tantsib kui sõna otseses mõttes lööb trummi! Nagu varasematelgi aastatel, tuleb ka sel korral muuhulgas esitamisele verivärske versioon ühest teada-tuntud hittloost, kuid ei unustata ka maailma ja eesti koorimuusika klassikalisi palasid.
Lisaks meeskoorile kruvib tänavustel kontsertidel tempot Eesti parimatest löökpillimängijatest koosnev ansambel PaukenfEst.
Koori juhatavad Peeter Perens ja Siim Selis.
Tänavused kontsertetendused toimuvad Tallinna Tehnikaülikooli aulas (Ehitajate tee 5) reedel, 15. mail ja laupäeval, 16. mail kell 19.
Kontserdi reklaamklippi saab vaadata siit
neljapäev, 7. mai 2009
Näitus “Juukses on Wägi”
Kastellaanimajas saab alates 4. maist vaadata Kätlin Leokini magistritöö tulemusena valminud näitust "Juukses on Wägi".
Näitus kõneleb meiega juuste maagia keeles, ta kõneleb esivanemate arhailise juuksetabu keeles, ta kõneleb juukse ilu ja valu keeles...
Kolmapäeval, 20. mail kell 18.00 on kõik huvilised oodatud Vilde muuseumisse osalema töötoas „Punume patse“. Õpime punuma erinevaid palmikuid pikkadesse ja ka lühikestesse juustesse. Lisaks saame teada juuksepalmikute olulisest sotsiaalsest tähendusest erinevates kultuurides. Töötoa tulemusena on kõigil osalejatel juustesse põimitud kaunid palmikud. Võta sõbranna kaasa ja tulge Vildesse!
Osalejate arvu teadasaamiseks on soovitatav end registreerida tel. 6013181 või vilde@linnamuuseum.ee
Näitus kõneleb meiega juuste maagia keeles, ta kõneleb esivanemate arhailise juuksetabu keeles, ta kõneleb juukse ilu ja valu keeles...
Kolmapäeval, 20. mail kell 18.00 on kõik huvilised oodatud Vilde muuseumisse osalema töötoas „Punume patse“. Õpime punuma erinevaid palmikuid pikkadesse ja ka lühikestesse juustesse. Lisaks saame teada juuksepalmikute olulisest sotsiaalsest tähendusest erinevates kultuurides. Töötoa tulemusena on kõigil osalejatel juustesse põimitud kaunid palmikud. Võta sõbranna kaasa ja tulge Vildesse!
Osalejate arvu teadasaamiseks on soovitatav end registreerida tel. 6013181 või vilde@linnamuuseum.ee
esmaspäev, 20. aprill 2009
KAUNID VAIBAD
Hei!
Kui kellelgi jaksamist, võib homme Eesti Käsitöö Majast (pikk tn 22) kell pool viis läbi astuda. Minu vana hea tuttav Kulla Altmäe avab seal oma kaltsuvaibanäitust. Ta on Eesti üks tugevamaid vaibakudujaid ja vaibad on tõesti erilised. Meie Ott Marteniga igal juhul läheme ;)
Sillu
reede, 17. aprill 2009
Päris põnev, et proovida...
Ökojalajälje kalkulaator.
Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on üks viise teada saada, kuidas Sinu elustiil mõjutab maakera jätkusuutlikkust. Mida enam me kulutame toidu, asjade ja energia tarbimisele, seda suurema jalajälje me endast maha jätame.
Arvuta, kui suur on Sinu ökoloogiline jalajälg ning mõtle, mida saaksid Sina teha selle vähendamiseks!
http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/
Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on üks viise teada saada, kuidas Sinu elustiil mõjutab maakera jätkusuutlikkust. Mida enam me kulutame toidu, asjade ja energia tarbimisele, seda suurema jalajälje me endast maha jätame.
Arvuta, kui suur on Sinu ökoloogiline jalajälg ning mõtle, mida saaksid Sina teha selle vähendamiseks!
http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/
laupäev, 11. aprill 2009
Kevad Keavas :)
Siin on mõned minu pildikesed toredast laupäevasest ettevõtmisest. Suured tänud sulle Silvia, selle toreda päeva korraldamise eest!
neljapäev, 9. aprill 2009
Ah, et Sul ikka on kummikud...
Tarsi talu ja Kaeva raba asuvad Raplamaal. Loodusrada on iseenesest lühike, kõigest 900 meetrit, aga see eest sobilik pisematele ja pühapäevamatkajatele :) Tarsi talu peremehel on põnevaid ehitisi oma hoovis ja lahkelt lubas ta ka meie jaoks lõkke üles teha. Võid siis matkakotti paar grillvorsti ja termose sooja tee ka pista.
Anna teada, kas oled tulija või jääd koju koti peale põõnama! Päike pidi ilmajaama andmetel laupäeval igal juhul paistma :)
esmaspäev, 9. märts 2009
ANNA VANALE RATTALE UUS VÕIMALUS!
Minu postaskti saabus selline kiri.
Kui keegi tunneb,et tal on midagi, mida ta enam ei vaja ja saab seda teistele anda, kes seda väga vajavad.
Hea inimene,kui sul on kuuris, keldris, lakas, saunas, rõdul või mujal kasutuna vedelemas mõni jalgratas, jalgratta osa või on üle mõni jalgratta remontimise tööriist, siis anna neile uus võimalus.
"Eesti Rattarikkaks!" algatuse (http://www.roheline.ee/content/view/378/73/lang,et/) ühe tegevusena aitame elule vanu rattaid, õpetame huvilistele kõiksugu lihtsamaid remontimistöid.
Mida sina teha saad?- Kui sul on üle mõni ratas või rattajupp, siis too see meile. (Erandjuhul võime ka ise järgi tulla.)
Kui sul ei ole ratast, siis tule meile külla Uue Maailma Velokuuri Tallinnas, ja tee endale korda üks vana ratas.
Samuti saad 23. mail osta soodsalt meie poolt korrastatud ratta Tartu Raekoja platsil toimuvalt rattalaadalt.- Räägi sõbrale ka, et selline võimalus on nüüd olemas kahes Eesti suuremas linnas.
Rattaid ja rattaosi võtame vastu:- Tartus Pärmivabriku Töökojas Pika ja Pärna tn nurgal asuva Tartu Kultuuritehase hoovimajas esmaspäeval ja kolmapäeval kell 14-18 ning neljapäeval 16-19.
Muu aja kokkuleppimiseks helista Tuulile telefonil 53 732 732.- Tartu Taaskasutuskeskuses Puiestee 114 (hoovis) esmaspäevast reedeni kell 10-18 ja laupäeviti 10-15.
Vaata http://www.taaskasutuskeskus.ee.- Tallinnas Uue Maailma Velokuuris Koidu 8*2 (tel. 6 012 522) laupäeviti kell 10-15.
Vaata http://www.uusmaailm.ee/velokuur.
Kui keegi tunneb,et tal on midagi, mida ta enam ei vaja ja saab seda teistele anda, kes seda väga vajavad.
Hea inimene,kui sul on kuuris, keldris, lakas, saunas, rõdul või mujal kasutuna vedelemas mõni jalgratas, jalgratta osa või on üle mõni jalgratta remontimise tööriist, siis anna neile uus võimalus.
"Eesti Rattarikkaks!" algatuse (http://www.roheline.ee/content/view/378/73/lang,et/) ühe tegevusena aitame elule vanu rattaid, õpetame huvilistele kõiksugu lihtsamaid remontimistöid.
Mida sina teha saad?- Kui sul on üle mõni ratas või rattajupp, siis too see meile. (Erandjuhul võime ka ise järgi tulla.)
Kui sul ei ole ratast, siis tule meile külla Uue Maailma Velokuuri Tallinnas, ja tee endale korda üks vana ratas.
Samuti saad 23. mail osta soodsalt meie poolt korrastatud ratta Tartu Raekoja platsil toimuvalt rattalaadalt.- Räägi sõbrale ka, et selline võimalus on nüüd olemas kahes Eesti suuremas linnas.
Rattaid ja rattaosi võtame vastu:- Tartus Pärmivabriku Töökojas Pika ja Pärna tn nurgal asuva Tartu Kultuuritehase hoovimajas esmaspäeval ja kolmapäeval kell 14-18 ning neljapäeval 16-19.
Muu aja kokkuleppimiseks helista Tuulile telefonil 53 732 732.- Tartu Taaskasutuskeskuses Puiestee 114 (hoovis) esmaspäevast reedeni kell 10-18 ja laupäeviti 10-15.
Vaata http://www.taaskasutuskeskus.ee.- Tallinnas Uue Maailma Velokuuris Koidu 8*2 (tel. 6 012 522) laupäeviti kell 10-15.
Vaata http://www.uusmaailm.ee/velokuur.
neljapäev, 5. märts 2009
Kella viie tee
Mõtlesin siin, et pühapäeval oleks vahva sõpradega teed juua ja Ott Marten oli ka nõus uute tädidega tutvust sobitama ning mis siis issil ikka üle jääb kui kampa lüüa -
ehk me üheskoos kutsume Sind pühapäeval kooki sööma :)
Kui veab, siis külastab meid ka pisike kolm päeva Otikesest vanem preili:)
Kui veab, siis külastab meid ka pisike kolm päeva Otikesest vanem preili:)
Anna teada, kas Sa saad tulla või oled juba Jänesega teejoomise kokku leppinud
sillu
pühapäev, 1. märts 2009
pühapäev, 22. veebruar 2009
Talvemõnud :)
Minu uskumatult toredate tuttavate maakodu õuel asub just selline vahva atraktsioon, millega pühapäeval nohu trotsides tutvumas käisin. Kahel viimasel sõidul tegi küll liigne kokkupuude jäise lumevalliga ja keha mitmekülgne hõõrdumine omajagu valu, kuid lõppkokkuvõttes oli ikka hiiglama vahva. Homme võibolla lisan pildid veel sinikatest ka ;) Esimesele videole tasub ehk juurde lisada, et lisaks kahele liulaskjale, mängis siin ka üks võõras kätepaar üsna tähtsat rolli... Kahjuks tuleb kätepaari omanikku siinkohal vaid ette kujutada :)
reede, 30. jaanuar 2009
esmaspäev, 19. jaanuar 2009
Kõik kinno!
Huvitav, et viimane sissekanne on meil siin vana-aastal tehtud....Uus aasta käib juba täiel rindel ja märgatav on isegi päeva pikenemine :)).
Mõtlesin teile kirjutada veidi enda filmikogemustest- ei mäletagi enam, millal nii tihti sai käidud kinos viimase kolme kuu jooksul. Seekord olen saanud kinos näha nii tasuta kui tasulisi seansse...ja kõik filmid on andnud minu maailma kaasa midagi huvitavat. Sai käidud Mamma-Miat vaatamas ja Pöffi raames ühte rootsi rezissööri filmi. Nüüd meenus veel üks film, mida Katrega vaatamas käisime...ja nime ei mäletagi.
Kuid väga hea elamuse andis mulle film "Videvik"http://www.forumcinemas.ee/movie/5123/- veidi ehk "muinasjutuline" ja tuletas meelde teismeiga, kuid siiski armas igavese armastuse lugu ja mõtlema panev.
Film "Austraalia"http://www.forumcinemas.ee/movie/5038/- väga pikk, kuid mitte üldsegi väsitav ja jälle usu-looda-armasta ja hoia ning hinda lähedust, veel oli ka ajalugu, fantastilisi looduspilte ja muid häid võtteid.
Katre soovitusel käisin aga eile s.t 18.01 vaatamas Sõpruses jooksvat "Vicky Christina Barcelona"
http://www.kino.ee/index.php?.... kui tahad ja vajad lõbusat meeleolu, head hispaania kitarri muusikat ja ka muutust enda ellu, siis soojalt soovitav!!!
Need filmid on veel kõik meie kinodes, nii et jooksuga kinno! Kes muidugi kinno ja kes varsti haiglat külastama :)....
Kino Sõpruses on tulemas veel film "Hertsoginna" , mis samuti tundus reklaamituna väga põnev ja köitev http://www.kino.ee/index.php?page=1079&
Mõtlesin teile kirjutada veidi enda filmikogemustest- ei mäletagi enam, millal nii tihti sai käidud kinos viimase kolme kuu jooksul. Seekord olen saanud kinos näha nii tasuta kui tasulisi seansse...ja kõik filmid on andnud minu maailma kaasa midagi huvitavat. Sai käidud Mamma-Miat vaatamas ja Pöffi raames ühte rootsi rezissööri filmi. Nüüd meenus veel üks film, mida Katrega vaatamas käisime...ja nime ei mäletagi.
Kuid väga hea elamuse andis mulle film "Videvik"http://www.forumcinemas.ee/movie/5123/- veidi ehk "muinasjutuline" ja tuletas meelde teismeiga, kuid siiski armas igavese armastuse lugu ja mõtlema panev.
Film "Austraalia"http://www.forumcinemas.ee/movie/5038/- väga pikk, kuid mitte üldsegi väsitav ja jälle usu-looda-armasta ja hoia ning hinda lähedust, veel oli ka ajalugu, fantastilisi looduspilte ja muid häid võtteid.
Katre soovitusel käisin aga eile s.t 18.01 vaatamas Sõpruses jooksvat "Vicky Christina Barcelona"
http://www.kino.ee/index.php?.... kui tahad ja vajad lõbusat meeleolu, head hispaania kitarri muusikat ja ka muutust enda ellu, siis soojalt soovitav!!!
Need filmid on veel kõik meie kinodes, nii et jooksuga kinno! Kes muidugi kinno ja kes varsti haiglat külastama :)....
Kino Sõpruses on tulemas veel film "Hertsoginna" , mis samuti tundus reklaamituna väga põnev ja köitev http://www.kino.ee/index.php?page=1079&
Tellimine:
Postitused (Atom)