Aeg, millest tuleks rohkem mõelda ja rääkida

Sorisin siin oma mälestustes ja nii meenus nii mõnigi oluline või tähenduslik seik.
Koht, kus mu lapsepõlv möödus kutsuti Moonakülaks ja see on Rakvere üks linnaosa. Elasime vaikses piirkonnas, kus pea igas teises hoovis oli koer. Ja kahetsusväärselt elas pea igas majas mõni poiss ja mõnes isegi rohkem. Tüdrukuid oli vähe. Nii ei olnud mul eriti mängukaaslasi võtta. 3 aastat vanem vend ei tahtnud minuga mängida ja noorema õe sain alles siis kui olin 7 aastane. Kuna vend on vanem ja loomulikult enda arvates targem ja tema teadis alati, mida tema teha tohib ja mida mitte. Mina sõnakuulelik laps, aga teadsin, et paljusid asju ikka ei või.
Juhtuski nii, et kui mina olin 14-15 ja vend juba 17-18 jäime ühel nädalavahetusel üksi koju, vanemad sõitsid õega Võrru. Loomulikult kasutas vend juhust ja kutsus kõik sõbrad enda juurde, et rahulikus meeleolus Metallica muusika saatel pidu pidada. Sõbrad sõelusid aina teiselt korruselt esimesele wc-sse ja tagasi. Ma ei saanud aru, et miks nad seda teevad. Hiljem selgus, et nad seal mingit "peeti" joovad ja sellepärast. Ühel toredal sõbral väljus olukord kontrolli alt ja oksendas aknast alla, varikatuse peale. Aga pidu jätkus. Mina loomulikult närveldasis, sest ma olen ju tubli ja kohusetundlik tüdruk. Hommikul oli olukord päris halb. Vend täitsa hullus seisus ja vanemad jõuavad ju ei tea mis kell. Sest mobiile ei olnud, et küsida täpselt, mis kell nad saabuvad. Mina kui ettevõtlik tüdruk, hakkasin sauna kütma, et vend ja mõned sõbrad kaubanduslikumaks turgutada. Meie isa õde, kes on meie naaber, kuulis ja osaliselt nägi ka - no mis toimub!?. Alguses ta ütles mulle küll, et emale ei maksaks sellest rääkida, kuid ma olen surmkindel, et ta seda siiski kunagi hiljem tegi.
Kuid lõpuks sai vend ikka eluvaimu sisse ja toad koristatud ja tuulutataud.
Aga miks ta tähendusväärne on. Sellepärast, et sellest ajast sain teadlikuks, et meestega on alati mingi jama, ning sina pead asju korda seadma ja koristama. Ja nii ongi.