Üks mu tore tuttav uuris maad, mis toimub lähiajal KUMUS ja sai teada, et üht koma teist toimub, enne kui õpetaja Aigi puhkust võtab ja kuuks ajaks ära kaob :)
Eriti huvitavalt kõlab 3 sept. üritus :)
29.august 17.00 - 19.00
FOTOTRÜKI kursus
teeme kolmemõõtmelisi objekte
savist kujundamisel kasutame kaasavõetud fotomaterjali
3. september kell 17.00 - 19.00
tund linnarahvale, kutsutud on kõik huvilised.
Selle SUVE VIIMASED MAASIKAD
Punased marjad ja külluslik suverohelus. Barokne lopsakus savis. Laseme vormidel voolata, savil kuju võtta. Teemaks on fantaasiad lauale - midagi mis koheselt tähelepanu äratab. Ideedelt kokku ei hoita ja ülepakkumine on lubatud !
Kaasa võta mõni suur kobruleht peenramaalt ...
siis 17.september 17.00 - 19.00
keraamika meistriklassi jätkutund - PORTSELANMAAL
et vaatame mis ette võtta. Pakun välja, et teeme portselanmaali. Võtke igaüks kaasa mõni valge portselannõu. (tassid taldrikud)
Aga need peavad olema soovitatavalt uued st. kasutamata.
Osta saabneid G-galeriist, Vunderist (Pirni tn. ). Ja on pisike pood odavamat Poola portselani NERILON Pärnu mnt. paremale Vineeri peatus.
Töötoa hinnad on nagu ikka 250 kr nägu :)
laupäev, 23. august 2008
reede, 22. august 2008
Kiruvere muinaslaager viib tuhande aasta tagusesse asjademaailma
Kiruvere muinaskäsitööpäevadel saab näha, kuidas tehti asju tuhande aasta eest ning huvilistel on võimalus proovida oma ala meistrite juhendamisel kätt ehtesepises, keraamika, tekstiili ja puidu õpitubades.
Augusti viimasel kahel päeval oodatatakse Kiruvere muinaskultuurilaagrisse kõiki, kel huvi tuhandeaastase asjademaalima vastu.
Laager keskendub eelkõige musitsele käsitööle, lisaks saab näha võitlusklubide Reas, Rotelevik ja Lonkava Hundi Koda võitlejate harjutusi ning väljapanekut varustusest.
Võitlusklubide liikmed on meelsasti nõus andma huvilistele selgitusi nii turvise, relvade kui ka võitlustehnika osas.
Üritust korraldava MTÜ Austrvegr Seltsi liige Katti Muru sõnul on laagriliste sooviks oma kätega proovida minna tuhande aasta tagusesse käsitöömaailma.
"Muinasaja kohta on teadlastel vähe teavet ning teadmisi tollase käsitöö kohta võimegi saada eeskätt nii, et proovime teha asju oma kätega," selgitas ta.
Käsitööpäevad toimuvad 30 - 31 augustini, laagri külastamiseks tuleb lunastada 25-kroonine päevapilet, tasulised on ka õpitoad.
Lähemat teavet õpikodadesse registreerumiseks ja päevaplaani kohta saab Kiruvere muinaslaagri kodulehelt.
Augusti viimasel kahel päeval oodatatakse Kiruvere muinaskultuurilaagrisse kõiki, kel huvi tuhandeaastase asjademaalima vastu.
Laager keskendub eelkõige musitsele käsitööle, lisaks saab näha võitlusklubide Reas, Rotelevik ja Lonkava Hundi Koda võitlejate harjutusi ning väljapanekut varustusest.
Võitlusklubide liikmed on meelsasti nõus andma huvilistele selgitusi nii turvise, relvade kui ka võitlustehnika osas.
Üritust korraldava MTÜ Austrvegr Seltsi liige Katti Muru sõnul on laagriliste sooviks oma kätega proovida minna tuhande aasta tagusesse käsitöömaailma.
"Muinasaja kohta on teadlastel vähe teavet ning teadmisi tollase käsitöö kohta võimegi saada eeskätt nii, et proovime teha asju oma kätega," selgitas ta.
Käsitööpäevad toimuvad 30 - 31 augustini, laagri külastamiseks tuleb lunastada 25-kroonine päevapilet, tasulised on ka õpitoad.
Lähemat teavet õpikodadesse registreerumiseks ja päevaplaani kohta saab Kiruvere muinaslaagri kodulehelt.
esmaspäev, 18. august 2008
Selle suve Riguldi
Juba mitu suve järgemööda viib tee ikka ja jälle Riguldisse, see on juba iga suve lahutamatuks osaks saanud. Esimeste aastatega võrreldes on muutunud see, et olen seda paika omamoodi armastama hakanud, kust ja kuidas ma selle tundmuseni jõudsin, seda täpselt ei teagi.
Selgi suvel sai ühel esmaspäeva hommikul kodust Riguldi poole starditud, kotis nõukaaegne universaalkogumik "Kodu ja perekond" ja meeles kõlkumas teadmine, et järgnev nädal möödub täis kohustusi ja vastutust . Lektüüri valikul sai otsustavaks mitte kummaline huvi või maitsemeel, vaid vajadus - esmakordselt tuli olla ka kokarollis. Mustikatordi ja wokiroa tegemise oskusest sellisel juhul enam ei piisa ja kümne aasta taguse laagrikoka praktika peale ei saanud enam ka kuigi kindel olla. Kuna mul ei olnud soovi kaasa võtta riiulitäit erinevaid kokaraamatuid, siis sel moel see mitmekülgsete tarkustega raamat mu pagasi sekka sattuski. Muideks... see osutus väga heaks raamatuks. Evelyn kindlasti laenutab seda veel minu käest, kui tikkimise isu peale tuleb :).
Pühapäeva öösel pihta hakanud kõrvavalu tundus küll kahtlane, kuid otsustasin seda eirata, ühelt poolt valuvaigisti abil ning teisalt usuga, et asi on pigem süütu kui tõsine. Hommikutaevas tõotas kõike muud kui päikest ja nii sai mitmed lemmikud ja vähem lemmikud bussi sokutatud ja teele asutud. Sõbralik sakslaste perekond osutus seekord tõesti sõbralikuks, sest teele lükatud kivid lükkasid nad tee äärde tagasi arvatavasti sama mõnuga, kui varem tee peale.
Esimene makaroniroog läks ikka suts aia taha nagu esimene põrsas ikka, aga tühi kõht on ju see kõige parem kokk, nii et ...
Evelyni soov minna ööbima tuppa, mis eelmisel aastal mulle külma higiga kaetud ööd kaasa tõid, sai siiski lõpuks ümber lükatud ja nii me valisime Siljaga juba eelmisel suvel läbiproovitud toa. Seekord lisaelemendina ka eestoas kitarri pinistav toanaaber.
Taaskordne öine kõrvavalu ei lasknud ennast hetkekski unustada, hommikune magamatuse ja valutunne panid mõtlema kas jätkata laagrisolekut või minna koju ravima. Viimast ei tahtnud kohe kuidagi. Valisin sõidu Haapsallu traumapunkti, Kristi ja Evelyn vapralt seda üritust toetamas, Kristi sohvri näol ja Evelyn meie rollid paariks tunniks üle võttes.
Järgnevad päevad tõid kaasa ...
pisut koledama ilma, põldmarjade usina korjamise ja küünte uskumatu määrdumise.
Ühe õhtu melanhoolse meeleolu, millele aitas suuresti kaasa pilvine taevas ja mitte kaduda tahtev kõrvavalu. Otsustavad ja kiired otsused, lootuses et need tulevikus vaid positiivseks osutuvad, sellest aga kunagi hiljem. Matk Roostale, Siimu ja Oliveri soov valgete vatitroppidega kõrvas, kaaskannatajad olla. Imemaitsvad supid ja kisellid ja mannavaht, ja põlmarja moos.
Silja ja Silvia ja Eve ootamine ja pidev levita olek.
Teadmise, et kui keegi ei tee, siis Evelyn alati teeb :), oh seda järjekindlust ja soovi maailma parandada, olen seda juba ammu kõrvalt imetlenud. Romantilised filmiõhtud Evelyni ja Kristiga ja Andrese toodud jäätised (need kaks tegevust küll teineteisest täiesti lahus :) ). Teadmise, et kõik on võimalik ja hakkama saamine sõltub vaid sinust enesest. Anne-Marie kallistused ja käredalt armas hääl, Kati ja Oliveri duo ja Viljari üllatusesinemine. Kiirelt möödunud nädal ja lõpule jõudnud kõrvavalu. Raili imeilusad ülesvõtted, mida loodetavasti saab varsti siin ka näha.
Selgi suvel sai ühel esmaspäeva hommikul kodust Riguldi poole starditud, kotis nõukaaegne universaalkogumik "Kodu ja perekond" ja meeles kõlkumas teadmine, et järgnev nädal möödub täis kohustusi ja vastutust . Lektüüri valikul sai otsustavaks mitte kummaline huvi või maitsemeel, vaid vajadus - esmakordselt tuli olla ka kokarollis. Mustikatordi ja wokiroa tegemise oskusest sellisel juhul enam ei piisa ja kümne aasta taguse laagrikoka praktika peale ei saanud enam ka kuigi kindel olla. Kuna mul ei olnud soovi kaasa võtta riiulitäit erinevaid kokaraamatuid, siis sel moel see mitmekülgsete tarkustega raamat mu pagasi sekka sattuski. Muideks... see osutus väga heaks raamatuks. Evelyn kindlasti laenutab seda veel minu käest, kui tikkimise isu peale tuleb :).
Pühapäeva öösel pihta hakanud kõrvavalu tundus küll kahtlane, kuid otsustasin seda eirata, ühelt poolt valuvaigisti abil ning teisalt usuga, et asi on pigem süütu kui tõsine. Hommikutaevas tõotas kõike muud kui päikest ja nii sai mitmed lemmikud ja vähem lemmikud bussi sokutatud ja teele asutud. Sõbralik sakslaste perekond osutus seekord tõesti sõbralikuks, sest teele lükatud kivid lükkasid nad tee äärde tagasi arvatavasti sama mõnuga, kui varem tee peale.
Esimene makaroniroog läks ikka suts aia taha nagu esimene põrsas ikka, aga tühi kõht on ju see kõige parem kokk, nii et ...
Evelyni soov minna ööbima tuppa, mis eelmisel aastal mulle külma higiga kaetud ööd kaasa tõid, sai siiski lõpuks ümber lükatud ja nii me valisime Siljaga juba eelmisel suvel läbiproovitud toa. Seekord lisaelemendina ka eestoas kitarri pinistav toanaaber.
Taaskordne öine kõrvavalu ei lasknud ennast hetkekski unustada, hommikune magamatuse ja valutunne panid mõtlema kas jätkata laagrisolekut või minna koju ravima. Viimast ei tahtnud kohe kuidagi. Valisin sõidu Haapsallu traumapunkti, Kristi ja Evelyn vapralt seda üritust toetamas, Kristi sohvri näol ja Evelyn meie rollid paariks tunniks üle võttes.
Järgnevad päevad tõid kaasa ...
pisut koledama ilma, põldmarjade usina korjamise ja küünte uskumatu määrdumise.
Ühe õhtu melanhoolse meeleolu, millele aitas suuresti kaasa pilvine taevas ja mitte kaduda tahtev kõrvavalu. Otsustavad ja kiired otsused, lootuses et need tulevikus vaid positiivseks osutuvad, sellest aga kunagi hiljem. Matk Roostale, Siimu ja Oliveri soov valgete vatitroppidega kõrvas, kaaskannatajad olla. Imemaitsvad supid ja kisellid ja mannavaht, ja põlmarja moos.
Silja ja Silvia ja Eve ootamine ja pidev levita olek.
Teadmise, et kui keegi ei tee, siis Evelyn alati teeb :), oh seda järjekindlust ja soovi maailma parandada, olen seda juba ammu kõrvalt imetlenud. Romantilised filmiõhtud Evelyni ja Kristiga ja Andrese toodud jäätised (need kaks tegevust küll teineteisest täiesti lahus :) ). Teadmise, et kõik on võimalik ja hakkama saamine sõltub vaid sinust enesest. Anne-Marie kallistused ja käredalt armas hääl, Kati ja Oliveri duo ja Viljari üllatusesinemine. Kiirelt möödunud nädal ja lõpule jõudnud kõrvavalu. Raili imeilusad ülesvõtted, mida loodetavasti saab varsti siin ka näha.
neljapäev, 7. august 2008
Elu on vahel ikka äärmiselt kummaline. Ebameeldivaid asju juhtub ikka aeg-ajalt, kuid siiski olukordades, kus abikäsi võtta. Olen sel suvel ikka meeletult oma rattaga ringi sõitnud, seda ka parajates kolgastes ja lausa ööpimedas ning kus inimabile lootmine ikka paljude kilomeetrite kaugusel. Ilma igasuguse ratta paranduskomlektita ja ikka õnn saatmas.
Ei tea kas õnn või õnnetus, aga minu truu kaherattalise tagumine rehv sõitis täna, minu kaasabil muidugi, läbi klaasikillu hunniku ja toss ta oligi. Õnnetus, et ta mul sedaviisi katki läks, aga õnn, et olin teel inimeste juurde, kes mind alati aitamas on, ja nii ma oma rattasõidu autoga tagasi sõites lõpetasingi. Õnnetumal juhul oleksin pidanud lihtsalt 9 km ratas käekõrval tagasi jalutama.
Samasuguseid näiteid on teisigi veel.
Miks ma seda kirjutan? Tahan lihtsalt olla ülitänulik nende õnnelike ebaõnnede üle :).
Ei tea kas õnn või õnnetus, aga minu truu kaherattalise tagumine rehv sõitis täna, minu kaasabil muidugi, läbi klaasikillu hunniku ja toss ta oligi. Õnnetus, et ta mul sedaviisi katki läks, aga õnn, et olin teel inimeste juurde, kes mind alati aitamas on, ja nii ma oma rattasõidu autoga tagasi sõites lõpetasingi. Õnnetumal juhul oleksin pidanud lihtsalt 9 km ratas käekõrval tagasi jalutama.
Samasuguseid näiteid on teisigi veel.
Miks ma seda kirjutan? Tahan lihtsalt olla ülitänulik nende õnnelike ebaõnnede üle :).
Tellimine:
Postitused (Atom)