Aeg, millest tuleks rohkem mõelda ja rääkida

Sorisin siin oma mälestustes ja nii meenus nii mõnigi oluline või tähenduslik seik.
Koht, kus mu lapsepõlv möödus kutsuti Moonakülaks ja see on Rakvere üks linnaosa. Elasime vaikses piirkonnas, kus pea igas teises hoovis oli koer. Ja kahetsusväärselt elas pea igas majas mõni poiss ja mõnes isegi rohkem. Tüdrukuid oli vähe. Nii ei olnud mul eriti mängukaaslasi võtta. 3 aastat vanem vend ei tahtnud minuga mängida ja noorema õe sain alles siis kui olin 7 aastane. Kuna vend on vanem ja loomulikult enda arvates targem ja tema teadis alati, mida tema teha tohib ja mida mitte. Mina sõnakuulelik laps, aga teadsin, et paljusid asju ikka ei või.
Juhtuski nii, et kui mina olin 14-15 ja vend juba 17-18 jäime ühel nädalavahetusel üksi koju, vanemad sõitsid õega Võrru. Loomulikult kasutas vend juhust ja kutsus kõik sõbrad enda juurde, et rahulikus meeleolus Metallica muusika saatel pidu pidada. Sõbrad sõelusid aina teiselt korruselt esimesele wc-sse ja tagasi. Ma ei saanud aru, et miks nad seda teevad. Hiljem selgus, et nad seal mingit "peeti" joovad ja sellepärast. Ühel toredal sõbral väljus olukord kontrolli alt ja oksendas aknast alla, varikatuse peale. Aga pidu jätkus. Mina loomulikult närveldasis, sest ma olen ju tubli ja kohusetundlik tüdruk. Hommikul oli olukord päris halb. Vend täitsa hullus seisus ja vanemad jõuavad ju ei tea mis kell. Sest mobiile ei olnud, et küsida täpselt, mis kell nad saabuvad. Mina kui ettevõtlik tüdruk, hakkasin sauna kütma, et vend ja mõned sõbrad kaubanduslikumaks turgutada. Meie isa õde, kes on meie naaber, kuulis ja osaliselt nägi ka - no mis toimub!?. Alguses ta ütles mulle küll, et emale ei maksaks sellest rääkida, kuid ma olen surmkindel, et ta seda siiski kunagi hiljem tegi.
Kuid lõpuks sai vend ikka eluvaimu sisse ja toad koristatud ja tuulutataud.
Aga miks ta tähendusväärne on. Sellepärast, et sellest ajast sain teadlikuks, et meestega on alati mingi jama, ning sina pead asju korda seadma ja koristama. Ja nii ongi.

ja minu lugu ka

Lugu sellest, mil viisil me minu lapsepõlves ehk siis 20 aastat tagasi nii öelda „MSNis chattisime“.
Elasin kuskil maakohas täiesti tüüpilises kolhoosi kahekorruselises rõduteta majas. Igasse trepikotta jagus omavanuseid ja tüüpprojektile kohaselt avanesid lastetoa aknad samale poole maja. Kõigil olid korterites olemas kettaga telefonid, aga hoopiski põnevam oli omavahelisi asju ajada oma liine pidi. Mäletan, et minu aknast läks läbi kolm põhiliini ja kui miskit vaja, siis sain klassivenna liine kasutades suhelda ka paari teise tüübiga. Ühesõnaga olime me ilmselt terve päeva praeguses mõistes „buutimisega“mässanud erivärvilisi heinapallinööre ühe „kasutaja“ aknast teise vedades ja nõnda oma võrku käima tõmmates . Sõna otseses mõttes tõmmates, sest sõnumid liikusid plastikust karpides, mida sai nööre pidi sikutades ühest aknast teise edastada. Lähiliinidel oli kirja peatse saabumise märgiks kolm koputust seinale, kaugemate kontaktide jaoks, pidi ootama, et keegi „online“ tuleks ja siis järgmiste „kasutaja“ seinale koputaks. Märguandeks kasutasime ka nööri otsa aetud puutoikaid, mis sõnumisaaja aknaklaasi kriipisid, aga seinale kolkimine oli efektiivsem. Andmete kadu polnud kuigi suur, sest kui sõnum karbi seest alla juhtus kukkuma, sai selle kenasti muru pealt kätte, halvim kui see mõne mitteasjaosalise aknalauale maandus. Muidugi selliste kiirusteni, mis ühe sõnumi saatmiseks praegu kulub, toonane postitus ei küündinud ja oluliselt kauem läks siis, kui ebasõbralikust seinakrohvist või aknaplekist tingituna mõni liin katki rebenes.
Talvel, mäletan, sai sarnaselt sõnumite edastamisele, köögi aknast ahjusooje pirukaid „down ja up laaditud“ majatagusesse lumelinna – ikka nii, et nööripidi täiskorv alla ja tühi üles tagasi 

Minu lapsepõlve lugu :)

Mäletan üht suvepäeva, kus me õega kahekesi koju olime jäetud, aasta võis siis olla 1981-1982. Minu vanus võis siis olla 5-6, õel vanust kaks aastat enam. Olime üldiselt sellised kuulekad lapsed, koduseinte vahel küll vähem kuulekad. Igal juhul olime me piisavalt vanad ja iseseisvad, et meid sai juba mõneks ajaks koju omapäi jätta, hulle rumalusi me välja ei mõelnud ja mõnda aega suutsime ilma riiu ja kaklemiseta ka hakkama saada.
Mäletan, et mängisime parajasti esimesel korrusel nukkudega, kui kõlas uksekell. Kuulekate lastena läksime me ukse juurde ja küsisime nagu kästud, et kes seal ukse taga ka on. Ukse tagant tuli aga koledal häälel õudust tekitav vastus: "röövlid!".
Mäletan seda paanilist hirmu, mis hetkega tekkis. Värisevate kätega suutis mu õde uksele keti ette panna ja siis tormasime me välgukiirusel ülemisele korrusele, kus lootsime oma voodite all kõikvõimalike koledate sissetungijate eest varju leida. Minu madal voodi ei võimaldanud selle alla pugeda, mistõttu ma suures hirmus õde paluma hakkasin, et ta mind oma voodi alla lubaks. Õel oli sel hetkel aga kallis vaid enda elu. Kõigele sellele õudusele lisaks kostus alumiselt korruselt ka ukse muukimise helisid, tundus et meie lõpp on peagi käes.
Kohe oligi kosta ukse avanemise häält, aga kuna kett ukse täielikku avamist takistas, siis koleda röövlijõugu sisenemist sellele ei järgnenud. "Röövli" suust hakkas hoopis kostma meie nimede hüüdmist. Lõpuks hüüti juba pahandaval toonil, et jätke pull ja tehke uks lahti. Ma ei mäletagi, mil moel, aga lõpuks saime me aru, et see kurjakuulutav "röövel" ei olnud keegi muu, kui vanaonu poeg, kes sel ajal Tallinnas meie juures pesitses.
Kahekümnendates aastates sugulane oli kindel, et saab meie arvelt kenasti nalja heita, aga tal polnud ettekujutlustki, et plaanitud nali väikeste sugulaste arvelt nii suureks võib paisuda ja et ta hoopis ise ennast täbarasse olukorda paneb. Ma ei mäletagi kuidas me üksteisele pärast silma vaatasime ja kuidas ma andestasin oma õele selle isekuse, mis mulle sel ähvardaval ja hirmutaval olukorral osaliseks sai. Ei tea mis oleks veel saanud siis, kui meil sel ajal kodus telefon oleks olnud, ju siis oleks olnud abijõudki välja kutsutud.

Supinahk ja sukapüksid

Ajakiri Marie Claire kutsub oma koduleheküljel koos kirjastusega 30pluss üles meenutama lapsepõlvelugusid. Saada lugu oma lapsepõlvest, kas natuke veider või hoopis naljakas või lihtsalt midagi, mis on hästi meelde jäänud ja mingil põhjusel Sulle oluline. Parimad kirjutajad saavad kingituseks raamatu „Supinahk ja sukapüksid“.

Piparkoogimaania 2009

Lühike teade! See aasta osaleb ka meie kool piparkoogimaanias. Seal on juba palju meie töid. Kuid praegu promon ma mu enda klassi tööd, millele võiksite hääle anda- See on aadressil http://nagi.ee/contest/47/picture/16614/75

Nägude,ilmete, maskide maailm...

VALGED LINNAD

Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori tänavused jõulukontserdid kannavad nime "Valged linnad" ning need toimuvad traditsiooniliselt Tallinnas Kaarli kirikus - reedel, 18. ja laupäeval, 19. detsembril kell 18:00.Jõulukontsert on Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori pikima traditsiooniga pidulik kontsert, kus meeskoori esituses kõlavad traditsioonilised ja kaasaegsed jõululaulud.


Tule ja saa osa selle talve parimast kontserdist! Pileteid saab Piletilevist normaalhinnaga 120 krooni, sooduspilet hinnaga 90 krooni kehtib lapsele alates 7 a., õpilasele, üliõpilasele, pensionärile, invaliidile ja invaliidi saatjale koos soodustust tõendava dokumendiga (nõutav kohapeal). Kuni 6aastased pääsevad kontserdile tasuta - kui laps istub piletiga saatja süles. Tund enne kontserti müüakse pileteid ka kohapeal, kuid siis juba hinnaga 125 ja 100 krooni.

Kontsert...

Kolmapäeval, 16. detsembril algusega kell 18.00 on

Estonia Kontserdisaalis Tallinna Reaalkooli talvekontsert

„Jõua meile, jõulukene…”.

Kauneid jõululaule esitavad laulukonkurssidel pärjatud Reaali laululapsed – solistid, ansamblid, koorid ja õpilasorkester Reaalmažoor.
Oleme koos – rõõmuks oma lastele ja nemad meile.

Pileteid saab osta Piletilevust.
Pilet õpilastele (nii omadele kui võõrastele) ja

pensionäridele – 50 krooni, täiskasvanutele 75 krooni.
Kontsert kestab umbes 2 tundi koos vaheajaga.
Kohad ei ole nummerdatud.